Mõtteid tulevikuks vol 2

No mis mõttes ma peaks ootama järgmist aastat või veel kaugemat tulevikku? Tänasida toimetusi ei pea sa mitte homse varna viskama! Kui ikka plaan juba piisavalt küps on, siis võib seda ju varem ka vaikselt realiseerima hakata nt jupikaupa. Ringpeenra kui kõige vanema istutusala esialgsest kujundusest pole suurt enam järel - mõned taimed on hääbunud (osad lupiinid, kurekellad), mõned iseseisvalt kohta vahetanud (kurekella seemikud), tekkinud vabadele kohtadele on üht-teist lihtsalt maha torgatud, suureks kasvanud taimed vajavad jagamist, vähendamist ja lisaruumi. Kuna selle peenra laiendamine ei tule mõjuvatel põhjustel (mind on ainult üks) kõne alla, siis saab ümberkujundamine toimuda üksnes sisemiste ressursside arvelt.  Fotol päevaliilia "Condilla", üks neist ruumivajajatest.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest päevast, kui marjakorjamisega siia ilu- ja tarbeaia piiril kasvavate mustsõstrapõõsasteni "Köögikata magus" jõudsin. Põõsarühma lõunapoolsest otsast alustades oli esimene põõsas kahtlasevõitu - suur lahmakas põõsas, aga marjad väikesed ja hapud harvalt mööda põõsast laiali pillutud. Siis tuli mälusopist selgusehetk - olin ju kunagi "Köögikata magusa" istutanud ühe metsiku mustsõstravõsu  kõrvale, ei olnud tollal siin veel lillepeenraid ega miskit, lihtsalt kibuvitsast lagedam koht, et midagi kiirelt maha surgata. Otsus tuli kergelt ja kiirelt - edasi korjasin marju juba muruplatsil mahalõigatud okstelt.

Oojeeeee - 4-5m2 peenramaad nagu maast leitud! Mitte, et sinna midagi suurt istutada saaks, see sõstar lamaskles ammu juba pooleldi musta leedri, kauni deutsia ja valge pojengi otsas ja ähvardas järgmiseks vallutada kollase puispojengi ja roosi "Sunset Song". Esialgu laiutab küll põõsa asemel auk (see põõsatüügas on ikke kah juba välja juuritud), aga järgmisel aastal vaevalt enam keegi usuks, et siia sõstrapõõsas kunagi mahtus. Päris augu keskele saaks ühe uue sügisese püsiku panna - äkki mõne heledama õiega 1-2m kõrguse astri.

Siinkohal oleks hea võimalus küsida, et miks mu puispojeng (pildil vasakul) pole kunagi kordagi õitsenud? Peaks oma 5 aastat kindlasti vana olema, kõrgus mulle rinnuni, tundub igati ilus terve, aga õiepungi ei moodusta. 

"Maast leitud maatükike" ajendas mind kriitiliselt ringpeenrat takseerima ja ma pidin tõdema, et sisemist ressurssi oli küll ja veel. Eile hommikul sõelusin käruga kompostihunniku vahet - üsna kerge südamega läksid lupiinid (kunagi ringile jaotatud 8 kollasest ja oranzhist taimest olid järel riismed - 2 ülisuurt laiutajat ja 1 kiduram), looduslik kõrge kukehari, valge sügisaster (järgi jäi rohkem), valge virgiinia tonditupik (jätsin alles ikka ka). Reedel, kui põnnidel hoidja, läheb kompostirongile veel valget tonditupikut, valge muskuskassinaeris, veiste südamerohi, palmlehine tarn, valge sügisaster, dekoratiivfüüsal (hiina latern), vanemat sorti hästi lollikindel valge iiris, punase lehega täpiline metsvits "Firecracker", päevaliilia "Sammy Russell", ruuge päevaliilia, varajane kollane päevaliilia ja siis üks nimetu päevaliilia, millel on võrreldes Sammy Russeliga natuke suurem, natuke tumedam, natuke väiksema kollase südamikuga õis ja õievarred ise lehepuhmikust kõrgemal.

Nimetu päevaliilia

Kui keegi soovib kedagi nimetatuist kompostirongi pealt päästa, siis olen nõus nad reedel mullapalliga kilekotti pakkima ja laupäeval autosse kärutama.

Kuna ma kobarpäid veel ringpeenrast välja kolida saa, siis on see olemasolevate taimede ringitõstmine paras malemäng - selleks, et kedagi ringi tõsta, on vaja õige koha pealt teine eest vangerdada ja selle teise eest teine... Niiet pool päevast ma eile istusin mõtiskledes keset mururingi, päevaliiliate osas tegin lausa plaani paberile arvestades kõrgusi, otsides õievärvile sobivat tausta ja naabrit, torkisin bambusekeppe ja plastnuge mulda tähistamaks taimede uusi asukohti ja lõpuks isegi vangerdasin mõned päevaliiliad oma kohale. Palju on veel teha, aga algus on tehtud.

Mõtteid järgmiseks aastaks ja tulevikuks

Vaevalt meist keegi tunneb end täpselt nii vanana, kui pass näitab ja sama lugu on aiaga. Olen teda kogu aeg kohelnud, kui noort, rajatavat aeda ja puistu poole peal see nii ongi. Lillepeenardes pean siiski tõdema, et paljud taimed on jõudnud oma lopsakamasse ikka, välja on kujunenud iseloom ja kohastumus pinnase, valguse ja veega. Lopsakas iga tähendab seda, et mitte kõik, kes tahaks karjääri teha ja särada tähena, ei mahu enam lavale ära, karm konkurents surub neid ühelt ja teiselt poolt, solvumistunne hinges tõmbavad nad end veelgi kokku ja norutavad omaette kuskil põõsa all, puhma taga või annavad hoopis alla. Kui siiani oli mu põhitähelepanu suunatud uute peenarde rajamisele, siis üha enam pean hakkama mõtlema olemasolevate ümberkujundamisele. Viimati rajatutel pole häda veel midagi - siit teerajalt mahub veel läbi, isegi muruniidukiga, kui hoolikalt minna. 

Oma õiemäed on teerajale laotanud kaks valgeõielist põõsasmaranat "Mc Key's white", oi ma olen nendega rahul - valgeträpsulised kuhilad on kaugele näha ja õisi täis kuni külmadeni (postituse esimesel fotol on tema õied lähedalt). Kukeharjad on sel aastal iseäranis võimsad, aga see on veel väike mure - Kadakas, ära unusta neid kukeharjasid mais-juunis 2013 pealt pisut pügada! Siis paistavad metssalveid kenasti välja ja kukeharjad õitsevad tiba madalamalt. Valgeõielised astilbed "Deutchland" metssalveide taga kaeva välja ja vii poolvarju hostadele seltsiks! Ei ole mõtet võidelda loodusjõududega või loota kõrgekasvulistele sortidele - see pinnas ei toeta astilbede vohamist ja päike on alati tugevam, kõigist kõrgekasvulistest astilbesortidest saavad siin madalakasvulised kiviktaimlakääbused.

Selle foto all vasakus nurgas on aga omapärane tegelane, kes vajab mu meelest pinki - suur tähtputk. 

Ja jah, just pinki, sest ei kaugelt silmitsedes ega peenraservast mööda tuisates ei saa osa tema kauni õie tegelikust  filigraansest ilust.

Aga palun, preili, siin ootab Teid pink ja auk pingi ees. Pingist ettepoole jääv osa perekond Hosta krundil on puhta päikeseline, mistõttu hostad sellele ei pretendeeri.

Vanemad peenrad vajavad ümberkorraldusi suuremas mahus, rooside päästmine juba käib. Kobarpead ringpeenras ootavad uut elupaika täies koosseisus, ideaalis poolvarju. Esimestel aastatel, kui sprinkler ringpeenras regulaarselt tiirles ja kõiki kosutava kaevuveega kastis, nautisid kobarpead päikeselist kasvukohta täiel rinnal, aga viimastel aastatel ilma kastmata, on nad pipardama hakanud, kes rohkem, kes vähem. Przewalski ja sale kobarpea üle meetri ei tõuse enam. No mis pilt see on - przewalski kobarpea õieküünlad ulatuvad vaevu askleepiasele nabani!

Kuna enamikule suure ringpeenra elanikele piisab täiesti taevasest kastmisveest ja savipinnase looduslikust niiskusest, siis ei näe ma mõtet seda peenart muruniitmisel pidevalt jalus vonklevate kastmisvoolikutega ilmestada või mõnd ülikallist süsteemi maasse kaevata. Kadakas, paari aasta perspktiivis koli kobarpead poolvarju nt poolvarjulisele alale perekond Hosta krundist põhja pool! Pooleldi ärakõrbenud lehtedega Cimicifuga aurea aga vii ära esimesel võimalusel, st kui praegune +30 veidi järgi annab! 

Mujal on suuremad ümberkorraldused juba tehtud või siis veel ei "põle". Kivipeenras õitsevad hilisemad liivateepuhmad ja peenra au pääastab praegu muidugi lavendel. Ka müürilill trepiastmetel õitseb lõputult.

Veel nädal-paar tagasi oli siin päris õierohke. Karikakrad looduslikud, liivatee, kukehari.

Ees valge kukehari.

Pikk peenar, ka paar nädalat tagasi - kellukate ja kukekannuste hiilgeajal.

Kogu oma konservatiivsuse ja laiskuse juures ma võtsin siiski vaevaks muuta ära blogi template'i, ikka selleks, et taimi ja vaateid suuremana saaks eksponeerida. Polnud paha mõte. Ei, kohe päris hea.

Õhtupäike süütab tõrvikud

Vot sellised tõrvikud põlevad meil õhtupäikeses - ruuge rohtlaliilia Eremurus fuscus. Nad alles noorukesed - pikkust ehk 1,5m, kuid tulevikus peaksid 2m täis sirguma.

Õisi jagub juba igasse aiaossa. Sidrunkollane päevaliilia on juba päris kenakese puhma kasvatanud, kuid selleks kulus vist oma 5-6 aastat. Need kõrgel kõrgel kiikuvad õied, mida ükski torm ei murra, on lihtsalt võimsad. Huvitav, kas sidrunkollasest päevaliiliast sorte on aretatud? Oleks ju vahva, kui leiaks aeda mõne sidrunkollase päevaliilia kasvu ja seisukindlusega, aga nt valge või oranzhiõielise tegelase.

Meil on netiga hetkel väga keerulised lood.  Igas asjas on siiski ka midagi head - tänu sellele nuputasin välja, kuidas foto suurust vähendada :) Igatahes pikka juttu ei tee, aga kuna pr Lillekasvataja käis siin hiljuti välja, et kokkutuleku rohevahetuse tarbeks võiksid kõik oma blogidesse panna üles nimekirjad neist taimedest, mida hing ihkab ja neist, mis välja pakkuda on, siis siin on minu panus. Kokkutulekulistele on pakkuda:

1. Iris sibirica "Wine Wings" - lilla
2. Iris pseudacorus - kollane võhumõõk
3. Ligularia dentata "Marie Britt Crawford"
4. Cimicifuga ramosa "Atropurpurea"
5. Schisandra chinensis - hiina sidrunväändik, lõikasin paar päeva tagasi ühenduse emataimega läbi, hetkel longu pole vajunud, loodetavasti on juured all
6. Aralia elata - kuradipuu, kah lõikasin paar päeva tagasi juured läbi, praegu veel ilusad
7. Stephanandra incisa - võnk-pärgenelas
8. Cotoneaster horizontalis - laiuv tuhkpuu
9. Euonymus nanus - väike kikkapuu
10 Allium zebdanense - lumilauk, valge õis, h=50cm
11. Sempervivum "Brigitta", "Sioux" - mägisibulad
12. Sempervivum arachnoideum - võrk-mägisibul
13. Aruncus aethisifolius - korea kitse-enelas
14. Põisenelas Diabolo (1) - üks maadligi oks võttis juured alla
15. Põõsasmaran Mc Kay's White (1) - valge õis, paariaastane taim pistikust, päris pead ära ei annaks, et see sort, aga oma mälu järgi seda ma paljundasin
16. Sambucus nigra "Madonna" (1)
17. kanepilehine ristirohi

Neid, mille taga sulgudes 1, neid on pakkuda 1 taim, muid rohkem. Mul oleks lihtsam, kui soovid varakult teada, siis saan jupikaupa kaevata ja potitada, mis sobib mu piiratud ajabilansiga paremini. Loodus ei salli vaba hetke - see käis kaksikute kohta :)

Mida ma ise sooviks? Nt lursslill "Brunette" või "Black Negligee" leiaks omale hea kodu. Rajatav varjuaed rõõmustaks  mõne hostasordi või kirjulehelise sõnajala üle. Hostade vahele võib pakkuda valgete või helelillades toonides püsikuid, mille pikad õiasikuvarred ulatuksid graatsiliselt madalast lehepuhmikust tunduvalt kõrgemale. Nt mõni astilbe vmt. (kurekellad, martagonliiliad on olemas). Pargialale mahub veel paar põõsakest.

Ahjaa, kui on sellist pamplit, mida kunagisest Pääsküla vanaema aiast mäletan - suured mustad viljad, viljad eralduvad südamikust nagu vaarikal, varred vaarikakõrgused, siis sellise üle oleks kangesti hea meel. Vahel ma kipun juba kahtlema, kas sellist pamplit ongi - äkki on see minu lapsepõlve "sinisem taevas"? Mul olemasolev pampel kasvatab 4m varsi, viljad on pisemad ja südamik jääb korjates marja sisse - see ei ole üldse see.

Roosa idamagun hõbepuu kaisus.

Lõksus

Ma olen nii korralik olnud, aastaid juba. Ei pisemat vääratust ega kalduvust sõltuvushäiretele. Ma ei ole kordagi isegi lapanud laia valikuga püsilillekatalooge. Ma olen jätnud klikkamata kõik need kiuslikult ahvatluseks pandud lingid aiahullude blogides, mis võiksid viia mõne taimekaubitseja manu. Ok, Savisaarelt olen sibulasi tellinud, aga see ei lähe arvesse. Ja nüüd jäin ma täiesti haledalt lõksu. Läksin oma käputäiele uude kohta istutatud hostadele google image abil partnereid otsima ja siis see hakkas pihta - igale 10.dale fotole oli üle löödud kiri Fransen...kerin allapoole - Fransen ........ Fransen ............. Fransen. No ma olin seda sõna varem kuulnud ja aimasin..või pigem ikka teadsin, aga see juhtus ikkagi. Seal on neid vähemalt TUHAT!  Võta näiteks Empress Wu  või Lakeside Maverick (tagasihoidlikkus ei ole täna mu voorus :) või.... ah, ma pole neid kõiki läbigi jõudnud vaadata. Ühe sõnaga pika jutu lühike kokkuvõte on: kas leidub aiablogijat, kes sooviks teha Fransenist ühistellimust?  

Ja siis on mul vaja auke - uusi või vanu, vahet pole. Parem mõlemaid! Kes palun kaevaks välja, tassiks künkast üles ja viiks ära alloleval fotol eksponeeritud kirjulehelise hosta 3 puhmast, lisaks roheliselehise ja kollase-rohelise kirju hosta?

Kui ma neid kevadel ringi istutasin, ei mäletanud ma värvidest midagi ja nüüd on mul neid seal uues peenras miskipärast nii topelt-topelt. Ja osa jäi ruumipuudusel istutamata. Topelt pole vaja! Auke on siia vaja!

A muidu on aias rahulik, midagi õitseb ja midagi hakkab õitsema - mulle meeldivad aktiniidia õied, lõhnavad muide sidruni järgi. Äsja õitses toas sidrunipuu sarnaste õitega, aga nood lõhnasid hoopis sireli järgi.

Kolm või neli aastat tagasi istutatud kolmest aktiniidiataimest on elus kaks, neist üks isane katab mitmemeetrise võreseina juba päris ilusti ära, aga teine külmub osaliselt tagasi igal aastal. Ja oma soolist kuuluvust pole see teine ka veel näidanud.

Eile hakkasid õitsema idamagunad Papaver orientale. Kõrgemad iirised alles ootavad - Põhjanaba selline!

Mõtlesin, et mis foto ma siia lõppu paneks ja kui juba selline ahvatlev postitus on, siis tehke rabarberimüslit! Alustuseks tegime ikka rabarberikooki ja siis kisselli nagu rabarberihooajale kohane, aga rabarberitükkidega röstitud müsli (või, kaerahelbed, suhkur, rabarberitükid) on ka väga hea, jäätisega veel parem :P

Hallid kivid, kirkad õied

Kõige kirkam on hetkel paekiviterrass - aubrieetad, floksid,  hanerohi on õitemeres. Pidid mõned neist ju hea mitu aastat allpool raskel savisel pinnasel ootama, enne kui siia said. Õitsesid nad sealgi, aga mitte kunagi nii vägevalt kui nüüd paekivide keskel. Paremal valge täidisõieline hanerohi ja roosa floks.


Vaated paeterrassile.

Esiplaanil roosa kivirik, mis küll päikeses üsna valgeks pleekub.

Siin jälle avanedes punane kivirik, mis päikese all roosaks pleekub. Õite puhul peetakse justkui miinuseks, kui nende õievärv päikesele vastu ei pea, aga minu arvates selle kiviriku eri toonides õied teevad ta vaid huvitavamaks.

Ja kui me juba siinkandis oleme, siis paeterrassist allpool kulgeb jalgrada, millest vasakule jääb tulevane varjupeenar (pildil musta vaipkattega ala). Õigupoolest kolisid esimesed hostad häda sunnil sinna juba mitu nädalat tagasi. Kauem lihtsalt ei saanud neid kadakatega ühes peenras pidada - eks hostad oleks hakkama saanud, aga laiuvad kadakad andsid juba ammu mõista, et nemad hostalehtede all käesolevat suve enam üle ei ela.

Tegelikult mahuks siia kiviktaimlasse veel mõni kevadel õitsev puhmas, nagu "kirsimarjaks tordi peale" või nii. Arvestades asjaolu, et eelmisel aastal ei õnnestunud mul kordagi ühtegi istikuärisse jõuda, peaks sel aastal vähemalt ühe käigugi plaani võtma, aga jube keeruline on välja mõelda see kõige-kõigem äri siin Põhja-Eestis.

Rabelemine

Käes on taas see aeg aastas, kus aia igas nurgas ootab keegi nobedaid näppe. Aednikuhing rabeleb siia-sinna ja ikka tundub, et rong kipub ülehelikiirusel eest libisema. Ei tea, kas see teeb asja lihtsamaks, aga meie aias on rong niikuinii läinud - kindel värk, et kõike korda ei saa. Eelmisel aastal rohimata jäänud köögiviljamaa nõuab sel kevadel põhjalikumat puhastamist, marjapõõsad on heinas, oksad kohati maani, vaarikad... tegemata tööde jada on lõputu. Aga peaasi, kui sul on plaan!

Aga kui tervet rehkendust ei jõua ja selge see, et kahe 10kuuse marakratiga ei jõua, siis tee pool! Kogu köögiviljamaad ei jõua läbi siblida - no mis seals ikka. Mida ei jõua, see jääb plaani kohaselt katte alla sööti - vähemalt on järgmisel aastal must maa võtta. Ja kõik, mida vähegi läbi augu kasvatada saab, kasvagu peenravaibal! Kapsad, maisid, kurgid, kõrvitsad... Sibula asjus olen kahevahel, aga proovin ära - näiteks, kui panna paar sibulat ühte peenravaiba auku. Vahel ikka veab ka - näe, siia pole sibulat vaja maha tippima hakatagi - eelmisel aastal ilmselt umbrohu varjus ülesvõtmata sibularida on juba 30 cm kõrge.

Tikripõõsad said põhualuse. Kitkusin võililled jm pealsed maha ja hangutasin põhu põõsa alla. Plaan on selline, et kui sealt umbrohulibled läbi hakkavad tulema, hangutan põhu korraks üles ja lasen tagasi peale. Eks vaatame, kas tikrid peavad sügiseni rohimata vastu.

Kasvuhoone on õnneks järje peal - üle poole on istutatud, arbuusidel on esimesed õiedki.

 Siit saab salatit ja redist.

Ja paari päeva pärast on võtta ka esimesed kurgid (praegu ca 8cm).

Mis sest, et pesamunade meelest on kogu maailma mateeria tähtsaim omadus selle toiteväärtus, on mul plaan valmis ka nende õues ohjeldamiseks. Selle plaani elluviimiseks läheb küll pisut aega veel.

Uudiseid rõdult ja kasvuhoonest

Kuniks kaktused ja teised õueelanikud uuesti teki üle pea tõmbasid (meiekandis on tänagi veel lauslumi maas), on sügelevaid näppe hea ravida kasvuhoones ja rõdupeenras.

Selle aasta üks märksõna on maasikad. Kuumaasikad on külvatud, tärganud, kassetti pikeeritud ja peaaegu valmis istutuseks. Aga hetkel on selle asja juures mitu konksu - üks, et lumi on maas, aga see on tühiasi - paari päeva küsimus, kui ilmateadet uskuda. Teine konks on tõsisem pähkel - tahaks kuumaasikad, kes teadupärast kogu suve saaki annavad, hästi lähedale põnnide tegevusväljale istutada. Kõrgpeenar mängumaja ja liivaala juures on selleks perfektne koht, kuid praegu on seal peenras tulbid! Istutan tulpide vahele ja loodan, et suvel saan maasikpuhmaste alt tulbisibulad kätte? No ei ole tark mõte. Kasvatan maasikataimi seni kasvuhoones pottides ja istutan alles peale tulpide ülesvõtmist peenrasse? Aga see võtab ju niiiiiiii kaua aega. Huvitav, kui paneks nüüd tulpidele katteloori peale, kas see kiirendaks protsessi, ons keegi proovinud tulpe katte all kasvatada?

Ja äkki on kellelgi ideid, kust ma aedmaasika meristeemtaimi veel sel kevadel saaksin hankida?

Rõdu rohetab juba kolmel korrusel.

Kahe kevadega on selgeks saanud, et suur polükarbonaatkattega kasvuhoone soojeneb kiiremini ja hoiab ka sooja paremini, kui väike kilekasvuhoone ja seega võib sinna juba tunduvalt varem taimed istutada. Paningi sel aastal seemned varem mulda - baklazhaanid ja esimesed paprikad on juba päris asised. Tomatid oleks ka, kuimitte keegi pikasabaline beezikarva tegelane poleks 4 kastitäit värskelt potistatud tomatitaimi idulehtedeni maha kärpinud. Selline väike tagasilöök siis, aga nüüd on lõksud ründerelvastuses ja katsugu veel keegi võõras minu vara kahjustama tulla.

Üks vaenlane on juba langenud, aga igaks juhuks me sõjatehnikat veel välja ei vii - mine tea, äkki oli rünnak tomatitele grupiviisiline. Osad potid täitsin siis uute taimedega, teistest tulevad idulehe kaenlast uued võrsed, mõned potid on veel ootel.

Siis on rõdul veel selline eksperimentaalne kassetitäis - kes arvab ära, mis siin kasvab?

Kasvuhoones olen juba mitmel korral asjatanud, salatid juba tärkavad.

Mul on kangesti hea meel, et eelmisel aastal sai salati sordikatsetusi tehtud. Tükil ajal me salateid ei kasvatanudki - eks see vene ajast pärit kergelt mõrkjaks kiskuv ja lõigatuna kiirelt närtsiv üksainumas sort oli eelarvamusi tekitanud. Aga nüüd on salat meie toidulaual üks oodatumaid vilju. Kui peaksin valima vaid ühe sordi, siis oleks see raudselt rohelist karva jääsalat "Frillice" - ei lähe mõrkjaks, lehed on mahlased, krõmpsud ja tugevad ka pärast seismist. Kiire kasvuga on ta ka, mis kevadel ju oluline. Ja tema lõhestunud servadega lehed on ilusad nii peenras kui laual. Teisele ja kolmandale kohale jäid sordid "Little Gem" ja "Grimson". Viimane oma punase lokilise leheservaga, kes koos "Frillicega" võib vabalt kaunistada iga rõdupotti.

"Frillice" ja "Grimson"

"Little Gem"

Veel ei ole hilja salatiseemet soetada;)