Aastalõpumõtisklus - A look back and ahead

Sajab ja ulub, sajab ja ulub - sügis näib sel aastal lõputu. Mu mehed käisid täna metsas ja tõid kuuseoksi. Ei saanud neid siis vedelema jätta (mine tea, äkki mõeldakse, et polegi väga tarvis) ja katsin kohe pooled maasikapeenrad ära, rohkemaks seekord ei jagunud. Asi seegi, sest eelmised kaks talve lasin lihtsameelsena kitsedel maasikataimed lihtsalt ära süüa - söönuks nad siis vaid lehti, aga ei - kogu taime südamik naksati ära.

It is still rainy and windy outdoors - the autumn seems endless. Today my dear men brought Picea brances from wood, so I could lie these on strawberry plants. During two last winters I was too simpleminded letting the goats to eat our strawberries. I wouldn't mind if they had eaten the leaves only, but they liked plant centres even more.

Talv on selline mõnus mõtete ja ideede kogumise ning järgmise aasta plaanide tegemise aeg. Aga kuidas sa neid plaane ikka teed, kui ei vaata tagasi? Olen end ikka üsna konservatiivset tüüpi inimeseks pidanud - kohvimark on vähemalt 10 aastat üks ja ainus, kodu olgu valgusküllane ja heledates toonides jne jne. Aga aiandusega pole asi enam nii selgesihiline - esialgu paelusid perfektselt hooldatud pügatud muru, okkaliste ja minimalistliku lillekasutusega aiad, hiljem lopsakamad ja liigirikkamad lilleaiad, nüüd... nüüd aga kisub maitse - kuidas seda öeldagi... metsa poole.

Mingil ajal sõites mööda maanteed oli hea tunne vaadata korralikult niidetud heinamaid, pöetud hekke ja muid inimese abi läbi korrastatud maatükke. Täna aga tundub võssakasvanud karjamaa või kraaviperv isegi armsam, iseäranis, kui mõelda, et kes seal kõik veel elada võivad! Ja ühel päeval saab puutumata võsast mets, päris mets - isetekkeline ja liigirikas.

Kunagi jälle kaalusin lilleaasa rajamist, ostsin seemnedki ära, õnneks ei tulnud sellest kohe midagi välja ja nüüd on juba kahtlane, et kas ma seda ikka tahan - mitu linnupesa ma lilleilu nimel ohvriks toon, kui esimene niitmine alles kesk suve teha? Nii ongi, et plaanitud lilleaasa asemel kipuvad mõtted pargi või metsa poole, igatahes puude (ja põõsaste) istutamise suunas. Kummaline, et muidu konservatiivse inimese maitse võib vaid mõne aastaga ringi peale teha ja see, mis varem tundus ilus (nt pöetud muru), on muutunud igavaks ja tüütuks ning vastupidi.

Loodetavasti saab järgmine hooaeg olema meie aias puuaasta! Nüüd, kus on enam-vähem selge sott, kus meil tuuli taltsutada vaja või kuhu varju juurde tarvis, on viimane aeg puudeistutamine ette võtta. Eks puid ole muidugi igal kevadel mõned istutatud, aga siiani on enamus neist viljapuuaia asukad olnud. Kindlasti tahaks järgmisel aastal ka lõpetada eesaia ja preeria istutusalad ning tegutseda varjuaia kallal. Minu uus aiaaasta algab igal juhul õige paljutõotavalt - hetkel on küll mu kannatus tõsiselt proovile pandud, aga loodetavasti uue aasta alguses saabuv amazoni tellimus on hingenärivat ootust väärt!

Head uut aastat kõigile!

Ligularia dentata 'Marie Britt Crawford', Dec.30,2007

The winter is a good time to look back on gardening year 2007 and make plans for the next year. Mostly I am kind of conservative person, but thinking about gardening it isn't true at all. My gardening taste has varied greatly in last few years - tons of new ideas have come and also, thank God, gone before I had time to realise these all :)

Next year I definitely would like to plant more trees and shrubs, create the shade garden, plant front garden and prairie areas. Last days it has been really hard to me to be patient and wait for the delivery of garden design books from amazon as I have high expectations on getting new and interesting ideas, especially for tree and shrub plantations. So my next gardening year will start very well with thousands of pages of garden literature.

Wishing happy new year to everyone!

Achillea millefolium, Dec.30,2007

Kauneid ja rahulikke jõulupühi!

Merry Christmas!

Tegu küll arvutitrikiga, aga unistada ju võib ;)

Kiviterrass ja terrassikivi - Terraces

Ma ei suuda kuidagi uskuda, et kõik jõulukingitused on valmis ja ootel, kuigi jõululaupäevani on veel mitu päeva aega. Väga ebatavaline meie majas! Sestap siis otsustasin üle vaadata blogi poolikud teemad ja terassiteema on juba üsna asiseks arenenud, et see veel sel aastal välja lasta.

Muide, siin üleval-kõrval fotol on kobarpea õisik. Mul on hiiglama hea meel, et sügisel püsikuid maha ei lõiganud - tänu sellele ei tundugi noor aed liig lage praegusel aastaajal ja pealegi - tänahommikuses madalas päikeses näisid nii mõnedki kuivanud õisikuvarred omamoodi huvitavad välja.

This is Ligularia on photo above - I am happy, that didn't cut down the perennial stems in autumn - some of these are very interesting right now.

Terve suve terassiehitus seisis ja septembris läks siis uuesti käima ning muidugi kohe kahel tandril korraga - elutoa seina äärde pidi valmima puitterrass ja otsapidi selle külge, majast pisut eemale, paekiviterrass.

Paekiviterassi idees olid "süüdi" need kuni 1,5m läbimõõduga 15-20cm paksused paekivilahmakad, mis tulid välja maja vundamendi august. Terassi põhi (täitematerjal+liiv) sai valmis tehtud juba aasta varem. Et kivid olid seisnud hea mitu aastat edukalt õhu käes ilma lagunemismärkideta, siis on lootust, et peavad ka edaspidi terrassikattena vastu. Paekive tõstis paika haaratsitega varustatud kopp, samal ajal kui mehed lisaliiva alla loopisid või ära riisusid, ikka vastavalt kivi paksusele. Kuigi kopatöö sai tehtud, kulub selle terassi valmimiseks veel määramatu hulk töötunde - esiteks mehisemat kangitööd, et ebatasaseid kivinurki tõsta või langetada, misjärel saan ilmselt mina hakata kivivahedesse väiksemaid kive sobitama. Kõige tipuks on plaanis kivivuugid täita tsemendi-liivaseguga, aga ma kahtlen, kas see kõik järgmiseks suveks tehtud saab.

All autumn weekends we were busy on terrace construction works. Actually we were buiding two of these - one paved with limestones and other, the wooden one. Up to 1,5m wide and 15-20cm thick limestones are just leftover from our house basement hole. For past autumn these stones had been lied on open air for two years and were still in piece, so we dared to build the terrace. The backhoe lifted all the stones on the previously builded basement, but still there are a lot to do next year. My prognoses is that this terrace won't be ready for next summer, but that's OK for us.

Puitterrassiga on asi juba tunduvalt kenam - seda oli muidugi hädasti vaja ka. Ikka asja pärast vaja - kaua võib elutoa terassiuksest liiva tuppa tassida! Terass sai planeeritud elutoapõrandaga samasse tasapinda ja kuna maja asub iluaiast mitu meetrit kõrgemal, siis avaneb terassilt ülevaatlik ja avar vaade allpool asuvale murumerele ja seda ümbritsevale ilupeenrale. Seal, kus meil voogab murumeri, loksus kunagi ammu päris meri. St. meie maatükki pikuti läbiv paeastang on osa Põhja-Eesti pankrannikust, mis omakorda kuulub Balti klindi koosseisu. Muidugi pole siinne paeastang võrreldav Muuksi või Rannamõisa võimsate pankadega, aga nende väike veli on ta ikkagi. Nii ongi juhtunud, et me maja vundament toetub paeplaadile, aga vaid mõned meetrid allpool asuv ilu-ja tarbeaed on rajatud kohati väga viljakale savimullapinnasele.

Puitterassil on üks võrratu ehe ka - nimelt jääb terassi sisse üle 3m pikk ja alla 3m lai suur maakivi. Ei, me pole seda rasketehnikaga siia vedanud - oli siin juba enne meid, peidus toomingate ja punase leedri tihnikus. Pigem vastupidi - kivil oli otsustav roll maja asukoha valikul. Mina oleks ta isegi elutuppa kutsunud (lol), aga mehed arvasid, et ehitustehniliselt ei ole see hea mõte ja no eks ma saa ise ka aru...

This big, 3m wide, stone played a big role in diciding where the house should be built three years ago. So hopefully it would be a nice feature as a part of our wooden terrace.

Paar sõna ehitusest ka - kõigepealt mõõtis meie tubli ehitusmees nivelliiri ja muude jubinatega vundamendipostide asukohad välja (3x8 auku), siis kaevas kopp pooled augud sisse ja ülejäänud jäid labidatööks. Parem karta kui kahetseda - nimelt jooksevad maja ümber elektri-ja küttekaablid ja alles eelmisel suvel me pidime maaküttekaablit lappima. Tegelikult oli see päris lahe lugu, kuidas ehitusmees, kopajuht ja mina käpuli (mida kõike oma maja nimel ära ei tehta!) ninaga õhku vedades mööda juba kinni aetud imbväljakukraave maaküttekaabli lekkekohta otsisime. Piirituselõhna oli kogu imbtorustik täis, aga katsu sa lekkepunkti leida! Kulus päris mitu tundi, aga üles leidsime! Õh neid õnnelikke nägusid - kas oli see siis tingitud ürituse kordaminekust või sisse hingatud piirituse joobeastmest, mine võta sa tagantjärgi kinni...

Kui nüüd jutt juba alkoholiteemale kiskus, siis puitterassiehitusel sai proovitud ka kohalikku - poe nurgatagust - tööjõudu terrassivundamendi aukude kaevamisel. Ega sest suurt midagi välja ei tulnud - toitsin küll mehel kõhu täis ja turgutasin kohviga, aga mis see üks toidukord aitab, kui aastaid enda ihu ja vaimu eest hoolt pole kantud - töö olla meil hullem kui vangil! Nii jäigi vaese mehe täispäevatööks 1,3 pesumasinasuurust auku. Et meie labidad seisavad vajadusel ka ise püsti, siis järgmisel päeval loobusime lisatööjõust ja viimased 1,5 auku võtsin ise kangi ja labidaga sisse, üle kahe tunni selleks kuidagi ei kulunud. Tegelikult pääsesime isegi kergelt - 12x12m terassi jaoks 24 auku oleks täispuitterrassi jaoks vähe mis vähe, aga kuna otsustasime alumised talad rauast panna, siis peaks kandma küll.

Seejärel said augupõhjad täidetud, tihendatud ja vundamendipostide taldmikud valatud.

Samuti madalamas pinnaseosas columbia kivist postid üles laotud.


Vundamendipostidele raudtalad toetatud.



Tänaseks on puitterassi põrandaosa valmis, puudu on ühele küljele plaanitud võreseinad, mis peaksid pisut tuuli pidurdama ja õlitamine seisab ka olude sunnil ees kevadel.

The wooden terrace today. This one is more important to us, so I am happy that we got it almost ready during Sept-Dec. There is double-wide door leading you from our living room directly to the wooden terrace and as terrace is situated several meters above the garden level, most of the garden (esp. lawn area and long perennial borders) would be greatly viewable from there. Not totally finished - the floor still needs oil treatment, and we are going to build trellises at one side of terrace to calm down winds and support climbers. Despite that, I'm already very happy that we can enjoy all the comforts of this 12x12m terrace next summer.

Kuusepuu - Christmas tree

Kuigi kalendri järgi on jõuluaeg, haljendab õues muru ja ainus, mis valget ja pehmet lund ehk pisut meenutab, on pajudel värskeltpuhkenud urbade karvatutid.

It is christmas time, but the nature makes it hard to believe - even willow has rather springly look.

Siiski jõulud jäävad jõuludeks ka siis, kui maa must, iseäranis veel, kui peres on väikeseid lapsi. Nii umbes detsembri algusest on pesamuna uurinud-puurinud-nuianud, et kuhu ometi jõulupuu jääb ja miks teda ikka veel toas ei ole. Eks see päris jõulukuusk ükskord ka tuleb - näiteks jõululaupäeval, aga seniks sai elutoa akna taha terassile tehtud paarimeetrine männikuusk. Idee on näpatud siit .

To add christmas feeling to our garden, we made christmas tree on terrace. We used pine branches, 2m long plastic tube, flower-pot, wire and stones, the idea comes from this photo . The electric lights catch the eye at night.

Õhtul ehivad puud elektriküünlad.

Naabrid ja külalised - Neighbours and quests

Aiablogides on na vaikseks jäänud ja eks ma ise ka. Isehakanud lillekasvataja on vist veel ainuke, kes ikka oma lugejaid ära pole unustanud :) Suvel, kui juttu jagus nii ühest kui teisest, sai siiski muist pilte ka talve tarvis kõrvale pandud. Möödunud suvi oli meie perele esimene siin uues kodus elada ja seda huvitavam oli tutvuda uute naabrite ja külalistega.

This post is presented to our wild neighbours and quests, whom we met in our garden during our first summer (2007) here. Actually there have been more quests, but on different reasons I don't have photos about them all. Sometimes I was not able to react fast enough to catch the rabbits or goats, sometimes there has been situations when photographing is last to think about - for example when we had a pair of swallows flying around in our living room/kitchen area. We live on the border of national nature park - so our garden is full of wildlife. I try to support their living in our garden as much as I can - I even avoid to take pets like cat or dog into our home, as I don't want to scare wildlife away. It's ok for children, too - at least as long as some of wild animals don't escape from children and let peacefully caress themselves, like lizards and frogs.

Kevadele andsid tooni sulelised külalised - esiti oli see järjekindel linavästrik, kes igal hommikul päikesetõusu aegu alustas keksimist meie maja katuseaknal ja ei lõpetanud seda ka mitte siis, kui oli terve pere jalule saanud - oh ei - mitu nädalat lasi ta ühtviisi varahommikust õhtuni välja kolks-kolks-kolks. Aga ühel kenal päeval leidis ta endale sõbra (või oli see sõbranna?), igatahes võis neid nüüd pealelõunati silmata kahekesi meie elutoa maani akende taga edasi-tagasi jalutamas, teineteisest küll ontliku 2m kaugusel, kumbki aeg-ajalt seisatades, et maast väike snack noka vahele krapsata. Veel mõni aeg käis linavästrik meie aknale äratust tegemas, aga üha harvemini kuni lõpuks lakkas käimast sootuks- küllap oli tal nüüd oma peregagi tegemisi ja toimetusi ülepea.

Kui linavästrik piiras me maja väljastpoolt ja piidles meie tegemisi läbi akna, siis üks üleannetu pääsukesepaar liugles läbi avatud terassiukse otse tuppa. Eks see oli üks paras tsirkus, kui me vanema plikaga maja ümber kalpsasime ja linnukesi avatud ustest välja lendama motiveerisime, aga lõppude lõpuks nad välja said ja ellu jäid :) Uskumatu, millisel tasemel toimub pääsukeste omavaheline kommunikatsioon - nii, kui üks pääsukstest väljapääsu leidis, oli ka teine kohe sama teed ta järel! Ja oi, kui ruttu said me maja ustele-akendele sääsevõrgud ette! Juba samaks õhtuks olid kõik augud turvatud!

Ka aias oli suvel palju avastamisrõõmu - üle lilleaasa volksavad jänesed, kitsed, kelle käigutee üle meie krundi läheb ja loomulikult ohtralt igat sorti sumisejaid, liblikaid, sisalikke ja konni. Jah, muidugi konnad - suve lõpuks ma juba suutsin õues plätudes käia ja mitte karjatada, kui jahe libe konn vastu jalga kalpsas. Sest neid on siin palju... no nii palju... kohe nii palju, et tuli ära harjuda :)

See üle 10cm pikk kiilipoiss ei piirdunud ka teps mitte ainult aia külastusega, ta nimelt jäi üheks ööks lausa öömajale. Lootusetu üritus olnuks teda 3m kõrguselt aknakarniisilt alla meelitada, hommikuks siiski oli ta jõud raugenud ja vaeseke lebas põrandal - õnneks siiski veel elus. Ja kui pääsukestest jäi mul suure ähmiga klõps tegemata, siis kiil sai nüüd korralikult jäädvustatud. Õrnalt õue transporditult võttis ta peagi tuule tiibadesse ja läinud oligi.

Sisalikud (kui ikka on tegu sisalikega? igatahes andke andeks mu võhiklikkus, kui tegu ei ole sisalikega) said kiirelt laste erilisteks lemmikuteks ja kuigi nad vaevalt nautisid, et neid paitati, jalutati, söödeti, kõdistati, aksessuaarideks sobitati ja sajal muul moel solgutati, siis olid nad äärmiselt leplikud kogu selle tegevuse suhtes ja ei püüdnud sugugi kogu hingest kiirelt laste käest jalga lasta. Ja ära nad ka selle peale pole kolinud - lapsed teavad täpselt, kus kivivare ääres sõpradel külas käia.

Suve lõpu poole oli tore vaadata kuidas naabertalu kurepere vanem noort poega meie muruplatsi kohal pikeerima õpetas, vastu sügist käis üks vanematest ka öösiti meie maale jäävaid eletriposte "läbi magamas" - kas polnud kasvavate poegadega pesas enam ruumi neljale või kaaluti noorperele tulevaks aastaks võimalikke korterivariante, kes seda teab...Igatahes pisut kummaline tunne oli küll magama minnes voodist akna taga posti otsas seisva kurega tõtt vaadata.

Isegi kui ma tahaksin väga külalislahkena end näidata, pean siiski tunnistama, et mõned naabrid-külalised oleme siiski ka oma maalt välja visanud - siin on näha üks mutt, kes on juba asumisele saadetud ehk metsas. Et mutid on aiapidajate jaoks probleem, siis leiab alatasa kõneainet nende loomakeste püügitehikad - meie tehnika on lihtne: mina karjun, nagu torust tuleb, mees jalutab kohale ja tõstab shokis looma ämbrisse :D Samal meetodil oleme ka kortermaja kolmanda korruse korteris hiire kinni püüdnud, siis kui meil aeda veel ei olnud...

Parem hilja kui mitte kunagi - Better late than never

Parem hilja kui mitte kunagi ja nii ma möödunud nädalavahetusel keset korralikku lumesadu oma vana võlga tanguutlaste ees likvideerisingi. Juba suvel kirjutasin siin teemas, et ringpeenras tanguutia elulõngale mõeldud toelahendus ei toimi ja plaanisin enne talve maasse kaevatud postidele kruvida puust vertikaalsed liistud nööride asemel. Eelmisel nädalal siis lõpuks eraldati mulle kolmandik vajaminevatest liistudest, päev hiljem said need värvitud ja laupäeval kruvisin külge :) Elulõngavõre on nüüd kaarja kujuga 4,5m pikk ja 2m kõrge.

Suve pinnakatjana veetnud tanguutlased on siin pildil muidugi lumevaiba all ja miinuskraadidega ei tahtnud ma neid ka torkima hakata, et uuele võrele aidata. Minu kogemusel ongi kõige kiirem ja lihtsam taimetugesid ja võresid teha pinotexiga võõbatud puitliistudest/postidest. Selliseid võresid on ka vajadusel lihtne laiendada või kohandada spetsiaalsetesse oludesse nt. ümber puu.

At the beginning of summer I was telling that my trellis for clematis tangutica wasn't planned well enough (vertical wooden posts with horizontal natural ropes), so I promised to replace the ropes with wooden vertical strips to add strenght to the construction. Last weekend I fulfilled my promise - better late than never :)

Kevadel katsetasin ka pajuvitstest punutisega - torkasin jämedamad pajuvitsad ringikujuliselt otsapidi liiva sisse ja punusin peenemate vitstega horisontaalsed osad. Võrreldes puitliistudest taimevõrega, võttis punumine tunduvalt kauem aega, kuivades hakkas konstruktsioon kergelt logisema (esimene vasikas ka ju) ja lõpuks suvel selgus, et sellise konstruktsiooni vahelt rohimine ei õnnestu kuidagi. Seega ronitaimetugede osas kaldub minu eelistus edaspidi ikka trelli, kruvide ja puitliistude poole.

In spring I also tried to do a piece of wickerwork to support another clematis, but I 'm not content with that. I don't have skills for that kind of work and it turned out to be difficult to weed inside this construction - so next time I likely will use wood, screws and drill for making trellises.

Ka muist kõrgematest püsililledest vajavad toestamist. Enamus ajakirju (nt. Gardeners World) soovitavaid kukekannuste puhul toestada eraldi iga õievarre, ise leidsin, et variant bambuskeppidest ja nende ümber tõmmatud naturaalsest köiest oli täiesti piisav.

Though some garden magazines suggest to support each delphinium stem individually, I found that group supporting is absolutely enough. Three bamboo sticks and and a rope around these support the group of five delphiniums very well.

Viiest kukekannusetaimest koosnevale grupile piisas täiesti kolmest kepist, millest jäi näha vaid ca 10 cm, kusjuures köie varjasid taimelehed peaaegu täielikult. Igatahes õitsemise ajal midagi kohatut silma riivama ei jäänud.

The same delphinium group during blooming - it's almost impossible to distinguish the rope or bamboo sticks.

Nüüd natuke ka taimetähistest. Esimesel aastal sarapikku istutades said istikud seltsiks puutoikad, paraku oli sest vähe - ca kolmandik taimedest läks trimmeri saagiks. Sel aastal otsustasin teha puust ja punaselt! Meetrised puutoikad tähistavad nüüd taimede asukohti ja lisaks tõmbasin noortele punase sarapuu seemikutele pähe oranzhikaspunased võrkkotid (toetuvad pajuvitsakestele). Asi toimis! Sel suvel ei langenud rohuniitja ohvriks mitte ainustki põõsast :)

I also would like to briefly discuss in this topic presented to supports and trellises about marking the young plants in order to protect them from lawn-mower man in summer and wild animals in winter. In first summer I lost 1/3 of coryllus avellana plantation thanks to my beloved lawn mower man, so last summer I decided to improve the protection by packing the young plants into red net bags in addition to the wooden marking sticks - it worked 100%. I left these cheap bags also for winter to avoid possible goats' damages.

Kuigi kitsed pole sarapuude vastu siiani huvi tundnud, jätsin paarikroonised võrkkotid ka talveks kohale vältimaks võimalikke metsloomakahjustusi. Neid kotte on müügil ka UV kaitsega ja suuremas mõõdus - peale vaadates tundub odav ja mõistlik moodus põõsaste ja väikepuude kaitsmiseks. Koti ülemises ääres on nöör, millega saab kotisuu kinni tõmmata.

Uus istutusala - New bed

Veel paar nädalat tagasi eputas sügis meie haavasalus kuldses kuues (et end mitte võõraste sulgedega ehtida, pean ära märkima, et foto Kadakatütre pildipangast pärineb).Golden autumn in our aspen grove a few weeks ago. It is totally bold for today, but there is a good stuff now under the aspen trees -the fallen leaves!

Möödunud nädalaks aga oli kogu hiilgus ja rikkus juba puude all maas. Ja seda rikkust ei saanud teps mitte kasutama jätta, iseäranis arvestades asjaolu, et vaid kümnekonna meetri kaugusel haavasalust, elumaja põhjaküljel, otse maja peasissekäigu kõrval asus maalapike, mis juba ammu pinnuks silmas oli. Enam kui aasta tagasi sai siia istutusala rajamise plaani peetud. 2007 aasta kevadel nägi siin välja nii - eestvaates
There was untidy place in front of our house (photo shot in spring 2007) just near the aspen grove.

ja ülaltvaates The same place shot in spring from upside.

Tulevane peenar ise asub kallakul, mille alumisse serva sai eelmisel nädalal laotud esimene jupp umbes pool meetrit kõrget paekivimüüri. Tugimüüri mõte selles, et esiteks eraldada peenar allpool asuvast ligipääsuteest ja teiseks tõsta selle alumist serva kõrgemale, et peenar ise väga järsu kaldega ei jääks - ei saa ju ometi riskida, et kevadise lumesulamisveega ka pool peenart tee peale sõidaks.

Äsjalõppenud nädalavahetusel, kus maha-langenud lehti oli jalaga segada ja ilm õues toimetamiseks veel mõnusalt soe, alustasimegi lastega peenra rajamist - kõigepealt kiht ajalehti või pabertapeeti maapinnale, siis kiht kõdusõnnikut (kõdusõnnikuhunnik koormakatte all ootas sealsamas kõrval juba kevadest) peale ja kõige lõpuks riisusid ja tassisid lapsed haavasalust lehti katteks. Igati permakultuurne ettevõtmine - ei üleliia kulutatud energiat ja mis peamine - ka lapsed said jõukohast rakendust. Tõttöelda poleks selles kohas tavalisest kaevamisest-maapuhastamisest niikuinii mitte midagi välja tulnud, sest see üks kiviklibune ja ehitusjääke (fibotükid, betoonijäägid jne) täis peaaegu mullatu pinnas oli.

Now, in autumn I decided to tidy up the place. First I layed the 0,5m high stone wall at downside in order to isolate the flowerbed from drivepath and to rise the bed's lower side. Then we used the permaculture techniques to prepare the bed - lied old newspapers or wall-paper on the ground, covered it with well-rotted cow manure and then added the extra layer of aspen leaves on the top. It didn't take too much time and the work was easy enough even for small children, who raked and brought the leaves.

Nüüd näeb sama koht eestvaates välja nii

After the work the same place

ja ülalt alla sedasi and from upside

Ligi 1/3 ülemisest otsast jääb veel teha, kui ilm soosib, aga juba praegu on hea tunne, et midagi on järgmiseks aiahooajaks ette ära tehtud :)

Kevadel tahaks siia istutada paar jugapuud (sammasja kasvuga, et mitte varjata köögiaknast avanevat vaadet talu sissepääsuteele), mõned valgeõielised põõsad ja püsikud, sekka ehk ka õige pisut midagi lillaõielist.

There are still 1/3 work to do, but it already feels good, that something is prepared for next season. In spring I plan to plant here a couple of taxus, some shrubs with white blossoms, plus white perennials and probably add a little bit purple, too.

Hallahommiku mustrid - Frost patterns

Eile öösel käis esimene korralik külm üle maa, isegi kasvuhoonesse astus sisse. Aga mul pole sellest põrmugi kahju - kiirustasin hommikul õue hoopis selleks, et mitte maha magada külmapoiste joonistatud mustreid :)

Suprisingly I don't feel any sadness about frostlosses this autumn. On the contrary, I couldn't miss the the joy to admire the filigrane patterns painted by first real frost.

Sügisesed trikimeistrid - Autumn surprises

On igasügisene nähtus, et maasikad, kukekannused ja priimulad lähevad uuele õitsemisringile. Sel aastal aga on üllatajaid tavapärasest rohkem.

This years autumn has brought more garden surprises than usually.

Hosta ja kollane lupiin - Hosta and Lupinus

Verev helmikpööris ja pajulehine enelas - Heuchera sanguinea and Spiraea salicifolia

Veigela 'Eva Rathke' ja peekerlill - Veigela 'Eva Rathke' and Penstemon

Priimulad - Primulas