Kolmapäev, november 07, 2007

Parem hilja kui mitte kunagi - Better late than never

Parem hilja kui mitte kunagi ja nii ma möödunud nädalavahetusel keset korralikku lumesadu oma vana võlga tanguutlaste ees likvideerisingi. Juba suvel kirjutasin siin teemas, et ringpeenras tanguutia elulõngale mõeldud toelahendus ei toimi ja plaanisin enne talve maasse kaevatud postidele kruvida puust vertikaalsed liistud nööride asemel. Eelmisel nädalal siis lõpuks eraldati mulle kolmandik vajaminevatest liistudest, päev hiljem said need värvitud ja laupäeval kruvisin külge :) Elulõngavõre on nüüd kaarja kujuga 4,5m pikk ja 2m kõrge.
Suve pinnakatjana veetnud tanguutlased on siin pildil muidugi lumevaiba all ja miinuskraadidega ei tahtnud ma neid ka torkima hakata, et uuele võrele aidata. Minu kogemusel ongi kõige kiirem ja lihtsam taimetugesid ja võresid teha pinotexiga võõbatud puitliistudest/postidest. Selliseid võresid on ka vajadusel lihtne laiendada või kohandada spetsiaalsetesse oludesse nt. ümber puu.
At the beginning of summer I was telling that my trellis for clematis tangutica wasn't planned well enough (vertical wooden posts with horizontal natural ropes), so I promised to replace the ropes with wooden vertical strips to add strenght to the construction. Last weekend I fulfilled my promise - better late than never :)

Kevadel katsetasin ka pajuvitstest punutisega - torkasin jämedamad pajuvitsad ringikujuliselt otsapidi liiva sisse ja punusin peenemate vitstega horisontaalsed osad. Võrreldes puitliistudest taimevõrega, võttis punumine tunduvalt kauem aega, kuivades hakkas konstruktsioon kergelt logisema (esimene vasikas ka ju) ja lõpuks suvel selgus, et sellise konstruktsiooni vahelt rohimine ei õnnestu kuidagi. Seega ronitaimetugede osas kaldub minu eelistus edaspidi ikka trelli, kruvide ja puitliistude poole.

In spring I also tried to do a piece of wickerwork to support another clematis, but I 'm not content with that. I don't have skills for that kind of work and it turned out to be difficult to weed inside this construction - so next time I likely will use wood, screws and drill for making trellises.
Ka muist kõrgematest püsililledest vajavad toestamist. Enamus ajakirju (nt. Gardeners World) soovitavaid kukekannuste puhul toestada eraldi iga õievarre, ise leidsin, et variant bambuskeppidest ja nende ümber tõmmatud naturaalsest köiest oli täiesti piisav.
Though some garden magazines suggest to support each delphinium stem individually, I found that group supporting is absolutely enough. Three bamboo sticks and and a rope around these support the group of five delphiniums very well.
Viiest kukekannusetaimest koosnevale grupile piisas täiesti kolmest kepist, millest jäi näha vaid ca 10 cm, kusjuures köie varjasid taimelehed peaaegu täielikult. Igatahes õitsemise ajal midagi kohatut silma riivama ei jäänud.
The same delphinium group during blooming - it's almost impossible to distinguish the rope or bamboo sticks.

Nüüd natuke ka taimetähistest. Esimesel aastal sarapikku istutades said istikud seltsiks puutoikad, paraku oli sest vähe - ca kolmandik taimedest läks trimmeri saagiks. Sel aastal otsustasin teha puust ja punaselt! Meetrised puutoikad tähistavad nüüd taimede asukohti ja lisaks tõmbasin noortele punase sarapuu seemikutele pähe oranzhikaspunased võrkkotid (toetuvad pajuvitsakestele). Asi toimis! Sel suvel ei langenud rohuniitja ohvriks mitte ainustki põõsast :)

I also would like to briefly discuss in this topic presented to supports and trellises about marking the young plants in order to protect them from lawn-mower man in summer and wild animals in winter. In first summer I lost 1/3 of coryllus avellana plantation thanks to my beloved lawn mower man, so last summer I decided to improve the protection by packing the young plants into red net bags in addition to the wooden marking sticks - it worked 100%. I left these cheap bags also for winter to avoid possible goats' damages.

Kuigi kitsed pole sarapuude vastu siiani huvi tundnud, jätsin paarikroonised võrkkotid ka talveks kohale vältimaks võimalikke metsloomakahjustusi. Neid kotte on müügil ka UV kaitsega ja suuremas mõõdus - peale vaadates tundub odav ja mõistlik moodus põõsaste ja väikepuude kaitsmiseks. Koti ülemises ääres on nöör, millega saab kotisuu kinni tõmmata.

2 kommentaari:

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Lugesin Sinu blogist nende Tanguutia elulõngade kohta, ütlesid, et külvasid seemnest. Kas otse avamaale vai kasvatasid pisut ette ka? Mul olid kah selle seemned kevadel, ei saanud ühestki taimenatukesest asja.Terve igaviku idanesid, mõni üksik vaid sai valmis ja siis kah kärbus ära.

Kadakas ütles ...

Ma külvasin kevadel jah, vist aprillis, tuppa ja siis suvel istutasin õue. Vbl oli sul seemne viga - mul Johnsoni seeme oli ja idanes väga hästi - taimi jagus teistelegi jagamiseks. Kui juba idulehefaasist edasi said, siis viskasid pikkust meeletu kiirusega ja pärast avamaale istutamist hakkasid kohe õitsema ka.
Samas see idanenud taimepoja kärbumine võib mullaprobleem ka olla - mina pole suutnud ühegi muu mullaga taimi idandada/ette kasvatada, kui Biolani aiamaa musta mullaga, kauaidanevad saavad Biolani musta mulla toalilledele, sest see "aiamaa must" kipub karbis üle kuu seistes sammalduma minema.