Poola puukoolid II osa

Et mis ma siis Poola puukoolidest kaasa tõin? Kõigepealt ütlen ära, et väga laia sortimendiga puukooli peale ei sattunud - hektarites olid suured, aga sortiment üsna keskmine ehk siis head tuntud sordid, mis sobivad nii koduaeda kui ka suurte haljasalade haljastamiseks. Et me reisimarsruut sõidu kestel pisut muutus, pidin varem valmis vaadatud puukoolide asemele uued otsima lühikese ajaga hotelli hommikusöögilauas ega jõudnud enam sortimenti seetõttu läbi kammida. Teine asi, mis kaasatoodule piirangu esitas oli väike madal sõiduauto pagasiruum - seega igasugu puud ei tulnud kõne alla ja piirduda tuli põõsaste ja püsikutega. Kõrvalfotol õisküüvits pieris japonica. On pisut külmaõrn, nagu ka palju teisi kaasatoodud taimi. Kuna aga eelmise aasta reisilt toodud õrnakesed elasid kõik möödunud talve kenasti üle sh. punaseleheline keerdoksaline sarapuu ja püstiste okstega luuderohi, siis on ju vaja omal nahal ikka edasi katsetada.

Iseenesest on Lõuna-Poola rahvas väga sõbralik ja külalislahke, päris mitmest müügikohast pandi mõni taim kingiks kaasa - põõsasmaranaid, pelargoon. Raskeks teeb suhtlemise asjaolu, et inglise ega vene keelt naljalt ei osatud. Päris Poola lõunapiiri ääres on tegelikult kunagised saksalaste alad - võimalik, et saksa keeles oleks saanud juttu teha küll. Aga mina peale "hier ist ein bar blumen fur sie!" ei oska ja üksi selle ilusa lausega väga kaugele ei jõua. Aga õnn seegi, et taimemaailmas on olemas ladina keel :)

Aga nüüd ülejäänud ostudest. Cockburni vaarikas Rubus cockburnianus - selline kollaste lehtede ja valgete vartega vaarikaline. Õite värviks pakutakse netis küll valget, küll roosat, küll purpurit - eks see siis paista kunagi. Sellest, kas tema musti vilju suhu ka tohib pista, pole veel õnnestunud välja selgitada - näikse nagu sõjasaladus olevat :)

Natuke sai kaasa toodud forsüütiaid - siin selline kirjuleheline värdforsüütia "Golden Times" Forsythia intermedia, et noh, kui peaks pirtsutama ja ei taha õitseda, siis tühja kah - aitab lehevärvistki.

Ebajasmiini hübriid Philadelphus hybrida "Yellow Gab" võlus mu ära oma värvikooslusega - peaaegu mustjaspruunide oksad ja helekollased lehed. Tea, kas pildilt põõsa nuditud poisipea paistab vai mitte, aga poolakatel on ju komme kole suuri taimi müüa. Õnneks oli mu kaasal vist selgeltnägija võime - igatahes oli ta eelmisel päeval kuskilt ehituspoest oksakäärid ostnud - nii sai hõlpsalt nii mõnigi põõsas pagasiruumi vormi pügatud :)

Taga kanada tsuuga Tsuga canadensis, keskel väikeseõieline tamarisk Tamarix parviflora, ees üks kurereha. Tamariskid olid Poola linnahaljastuses üsna populaarsed - parasjagu õites ilmestasid tänavaid nende vanaroosat värvi õievahu kuhilad. Õrnake jälle.

Taga lokkis kollaste lehtedega Hollandi jalakas Ulmus hollandica "Wredei" - no otsime talle soojema koha, paremal pisarmänd - talle otsime veel soojema koha, aga kui tahab külmaroaks minna, las siis läheb, vasakul must leeder Sambucus nigra "Madonna".

Lõpetuseks veel väike kollektsioon helmikpööriseid - ärge lootke sordinimesid, mingid poolakeelsed sõnad on mul iseenesest olemas, aga pole olnud aega neid inglise keelde tõlkida (kui ma üldse viitsin), et aru saada, kas nad mõnele laiemalt tuntud inglise keelsele sordinimele ka vastavad.

Poola puukoolid pildis

Köögikata tungival nõudmisel tegin tänastest aiatöödest pisikese pausi. Või on põhjus hoopis mu hüper-super-universaal aiatööriistas, mis lagunes kaheks jupiks. See kadakapuust varrega meistermehe tehtud kartulikook (või kouk? - kuidas seda asja täpselt nimetatakse, pole ma siiani aru saanud) on absoluutselt asendamatu vidin, ilma milleta pole aiatööl mingit minekut. Igatahes andis intsident võimaluse laadida üles mõned fotod Poola puukoolidest.

Kuna me sõidul oli üks kõrvaline põhieesmärk ka, jäi aega niisama maid ja linnu nautida ebaõiglaselt väheks. Õnneks mahtus rangesse ajagraafikusse siiski mitu puukooli külastust Poolas. Et puukoolide osas oli natuke kodus juba eeltööd tehtud, siis teeäärsetele müügiplatsidele meil asja polnud.

ZUREKi puukoolil Swierkieniecis, Katowichest põhjas, oli oma näidisaed.



Purskkaevuga tiigis elasid kilpkonn ja kilose-forelli-mõõtu erivärvilised kalad :)

Ega iga puukool ei asu sugugi keset linna - nt. WROBLEWSKA puupõldudele Borowno külas viis meid selline ühe auto laiune külatee ja muidu reklaamiplakatitest küllastunud Poolas sellele puukoolile ei viidanud ükski silt.

Puukool ise oli muidugi hektarite viisi põldu, kasvuhooneid ja pildilolev müügiplats. Hindu siin taimedel polnud, aga ega raha ka ei küsitud - muist jagati niisama, teistele anti sümboolne hind ja kokkuvõttes ümardati kogu lugu tugevalt alla ka.Üks puukool Nova Dworis.

Kõik külastatud puukoolid jäid Katowiche-Warssavi tee äärde.

Paar aiandusvälist pilti ka - sattusime Saksa-Tšehhi-Poola piiril mägedesse. Kogemata. Maanteede kaardil ju neid polnud...oli üle 100km teejupp, mille plaanisime läbida kõige enam paari tunniga. Tegelikult aga olime ootamatult sattunud pooleks päevaks imekitsale mägiteele, mis vonkles üles-alla-paremale-vasakule mööda mägedest allavoolavate kärestikuliste jõgede orgusid. Teele jäid kaljuseina äärde kokkulitsutud ridakülad, kus sageli polnud tee ja püstloodis kaljuseina vahel ruumi isegi mitte ühele majale Pildid Hrensko asulast Tšehhis.
Eemalt paistsid veelgi suuremad mäed, mille põhjakülgedel lumi ilmselt kunagi ära ei sulagi.
Ühe öö ööbisime Boleslawiecis, mis osutus keraamikalinnaks - igal tänaval olid keraamikatehased. Loomulikult oli ka hotell ehitatud kunagisse keraamikatehasesse ja iseenesestki mõista oli hoone keldrikorrusel riiuliteviisi keraamikat müügil.

Ehk õnnestub kunagi leida ka see aeg, et teha vähemalt 7-päevane reis lõuna suunas - et oleks aega lihtsalt olla.

Puhkus - tõsine töö

Nonii, juba teist päeva olen puhkusel - korraline, 2 nädalat. Tänaseks on kaks päeva puhatud ja ausõna - enam ei jaksa! See nõuab ikka raudset tervist ja eelnevat trenni! Juba nädalavahetusel ehk siis vahetult enne puhkuse algust suutsin näo ja käed korralikult ära kõrvetada. Selge see, kui oled pika talve istunud paksu kivimaja hämaras katusekambris töölaua taga ja omandanud olematu, valgusepuuduses arenenud idu karva jume, ei ole mõistlik kohe hommikul õue päikese kätte ronida ja end sinna unustadagi. Järgmisel päeval oli dilemma, kas tõmmata sukk pähe ja mängida peenra vahel pangaröövlit või jääda esialgu tuppa. Ma valisin muidugi kolmanda variandi - lootuses, et ehk päike kasvuhoones ei võta, tegin suurema istutuspäeva seal - tomatid, paprikad ja paar füüsalit said mulda.

Jajaa, istutusviirus, mis mööda Eestimaad möllab, on ka siia jõudnud - ikka kassetist potti ja potist suuremasse potti ja potist peenrale ja peenralt peenrale ja isegi peenralt potti. Ma mõtlen, et kui see Rohevahetus sel aastal juba meie kanti tuleb, siis võiks sinna asja teha küll. Raske on otsustada, mida ja palju kaasa võtta - et jumala pärast mind minu oma tuustidega koju tagasi ei saadetaks! Esialgu panin potti pajulehist enelat, kuradipuud, monardat, tähkjat liatrist, kukekannust, virgiinia tonditupikut jmt. Eks siis juuni alul Kuusalu külas ole näha, kas kellegi millegi vastu huvi on.

Aed on üldiselt sellises seisus, et ei tea kuhu suunda tormata - lillepeenrad, köögiviljamaa, kasvuhoone, istikute ettekasvatus rõdul - kõigega oleks vaja tegeleda kohe ja praegu. Samas on viimastel päevadel miskit ära tehtud ka - pool köögiviljamaad on ette valmistatud hilisemate istutuste tarbeks, mulda on külvatud porgand, redis, salat, naeris, peet, nuikapsas ja herneid. Herneid tuleks muidugi juurde külvata ja hilist porgandit ka. Sibulad said tipitud juba varem.

Rõdu rohelised read on ka juba hõredamad - muist potitaimedest kolis kasvuhoonesse tomatite külje alla. Ahjah, leidsin sel aastal põneva füüsali seemet - taime kõrguseks lubatakse vaid 30cm ja tõsi taimed juba õitsevad, esimesed viljadki küljes, ise vaevu 20cm kõrged.

Lilli külvasin sel aastal tagasihoidlikult - valge siilikübar, punane ja roosa idamagun, mõõl ja hoopesi heleenium. Neile kõigile on mul peenardes juba kohad kavandatud, seega ei mingeid hetkeemotsioonidest ajendatud külvikarpide laviine sel aastal. Ja kuhu neid kõiki pannagi oleks - lilleaia laiendamine ei tule praegu töö kõrvalt kõne alla.

Natuke õisi ka - krookused.

Võrkiiris, mille olemasolust mul aimugi polnud - ju ma siis sügisel tippsin neid mulda. Aga ma kujutasin ette, et võrkiiriste õied ikka tiba suuremad on - pildil nagu ongi, aga tegelikkuses sihukesed kribud. Priimulad ei oota, mõni õis oli vist lume allgi lahti.

Suureleheline brunnera

Roosa hanerohi, mis minu päikeselises aias eriti roosa ei olegi. Kortermaja põhjaküljel männi varjus, kust ma ta oma aeda tõin, on samast taimest moodustunud uhke beebiroosa väli.

Söödav kuslapuu on ka õisi täis - temast on väga kena, et pikalt õitseb - nii võib küll öökülm mõned õied võtta, aga päris saagita ei jää kunagi. Muide, päike vist võtab ikka kasvuhoones ka. Õnneks oli eile-täna kohati pisut pilvisem ja näolihaseid annab juba liigutada. Aga see-eest oli ka tuulisem ja nüüd on peavalu ning kurk ka haige, lihastest pole mõtet rääkidagi, eks te ise tea. Igatahes mina vajan nüüd puhkusest puhkust ja olen juba täitsa nõus järgmised päevad ja mõned tuhanded kilomeetrid autoistmel veetma. Suuri reisuplaane pole, aga Lõuna - Poola jäi eelmisest kevadest hinge, ka Tshehhi on sealkandis, võib olla Saksamaa, kaugemale igatahes ei lähe.

Ahjah, kui te mõistatasite, et mis rohelised makaronid seal esimesel fotol on, siis see on murulaugupuhmas. Ah et näritud? No kui sa ikka oled esimene söödav roheline kraam aias, siis sind ka ära süüakse, eks ole:) Järgmine ohver las kosub veel - saab koogi suurema!