Mõtlesin, et vaataks vahelduseks viimaseid klõpsitud pilte...kuni veel saab. Õhtul rohides hammustas üks kuri psike satikas mu vasaku silma nurgast ja kogemus eelmisest aastast ütleb, et hommikul võib mul vaja minna valget keppi ja päikeseprille.

Maja põhjaküljel peenras on suuuurte roheliste lehtedega hostad - pärit mehe vanavanemate aiast, kus nad omal ajal palistasid maja peasissepääsu kõrval majaserva. Kui ma nad meile tõin, meil maja veel polnud ja hostadel tuli esimesed aastad veeta päikeselisel ringpeenral. Ei meeldinud neile seal - lehed jäid kribuks ja puhmad lahjaks. Täna on "need" hostad oma õigel kohal tagasi - palistamas reana peenart nüüd juba meie maja väisukse juures ja taas on nad uhked ja lopsakad elustades maja valget kiviseina ja olles taustaks õrnematele. Pildil hostad kivirikuga.

Tiarellid tervitavad ka kojusaabujaid.

Maja põhjakülje kallaku 1,5 a tagasi rajatud peenar on juba päris tihe võsa - helmikpöörised, erinevad hostad, mõned okkalised.

Siia tõin päikese eest varju ka valged vägiheinad, kes õitsevad nüüd pikemalt ja rikkalikumalt.

Kui maja ees kasvavad valdavalt valgeõielised püsikud, siis allaias on peenrad juba märksa värvikamad. Eelmisel aastal rajatud peenrajupp koos teega meenutab pisut sügist. Tegelikult on need pruunid puulehed aruheinapuhmikute vahel hoopis akakapsas. Teerada, mis tulevikus peaks mõlemalt küljelt osaliselt puhmikutega kaetud saama, ei ole seda veel teps mitte - üksnes naistenõges on heitnud killustikule lebotama.
Teest paremal õitsevad veel päris rahulikul toonil laugud.

Edasi aga läheb juba kirjumaks.

Viimased tulbid

Iirisejuurika kinkis kaasa eelmise aasta sünnipäevaks - pooleteise aastaga ja nii kobe juba! Et kui see valimine nii hästi välja kukub, siis võiks ... ;)

Tanguutia elulõng sätib end õitsema.

Tapurlast Tõnu talu puukoolist toodud kaunis deutsia ei karda talvist külma ja kasvab jõudsalt.