Nurmenukukollane aeg

... ja rabarberikoogi aeg ja emadepäeva aeg ja takkapihta kõige kõige kiirem aiaaskelduste aeg. Õnneks on töölt mõned vabad päevad, mis esimeses järjekorras kuuluvad köögiviljaaias peenarde tegemiseks ja külvamiseks. Kõrvaloleval pildil väike meenutus emadepäevast - seinale riputatav "tähtsate pisiasjade tasku" on pesamuna tehtud, nurmenukud korjas teine piiga. Ja mainimata ei saa muidugi jätta, et lokkis külgedega vaas on minu talvine nikerdus keraamikakojas.

Ka püsikupeenardes on käsil rohimis- ja istutustööd. Aprilli alul kingiks saadud päevaliiliad läksid sel aastal otse aiamulda - loodetavasti nad ei pahanda ja kohanevad karmi kliimamuutusega. Seda enam, et nad said kohe omale ka imevahvad nimesildid tänu Köögikatale. Minu laiskuse ja puuduliku järjepidevuse juures istutusskeeme ja sordinimekirju üles tähendada on nimekivikesed ütlemata tänuväärne tugi isiklikule mälukettale. Nimekivikesi jätkus teistelegi - näiteks neile võrkiiristele siin.

Aiavaasis leidsid koha potinartsissid, kus nad silmailu pakuvad kindlasti kauem kui meie kuiva ja kuuma kliimaga siseruumides. Igatahes suured-suured tänud Köögikatale!

Kui hilisemad nartsissid peenral alles häbelikult päid tuules noogutavad,

on varasemad sealgi ammu õites.

Muidu on aias pilt keskpärane - erinevalt eelmistest aastatest ei suutnud helmikpöörised sel aastal paksu lumekoorma all säilitada tavapärast möödunudaastast lehestikku, kuid nad kasvatavad uue lehepuhma üsna kärmelt. Ka teised püsikud, kes tavatsevad talve muidu lehes üle elada, on sel kevadel tavalisemast rääbakamad. Välja arvatud puksrohi - tema näeb ikka sama värske ja lopsakas - löö või hamabad sisse. Kadunud on kõik lillad krookused?! Neid oli terve väike väli - kas tõesti on võimalik, et keegi usin iga viimse sibula üles leidis ja nahka pani? See-eest tõotavad jõudsalt kasvavad laugud ja teised sibulilled anda uhke show. Isegi kõik 3 sügisel saadud rohtlaliiliat on oma ninad mullast välja ajanud, mis meele iseäranis rõõmsaks teeb. Esimesed tulbid särasid täna avasüli päikesele vastu.Kunagi seemnest külvatud priimulad on kasvatanud korralikud puhmad.

Selle kevade reisilt kaasa toodud aktiniidiad said eile oma ammu plaanitud kohale terassiäärsetele võreseintele. Actinidia kolomikta sildil on muuhulgas vene keeli kirjas "dvupolõi vid". Kuigi minu hääbuv vene keele oskus seda tõlkida ei suuda, loodan ma siiski, et see tähendab, et ta kaaslast ei vaja. Aga actinidia argutad "Issai" ja "Geneva" vajavad ilmselt üht meesterahvast oma seltskonda - vot kui tore, ongi jälle põhjust istikuäride poole sammu seada. Need kadakad ja muud okkalised aktiniidiate ümber on igaks juhuks...kuni ma võrgust kaitsed valmis saan. Teadupärast meeldib kassidele hullupööra aktiniidiaid kratsida. Meil endil küll kasse pole, aga külakassidel kaunis pikad tiirud ja vahel satub mõni meiegi õuele.Et postitus üdini kollane ei jääks, lõpetuseks üks õitsemist alustav roosa bergeenia.