Lumevaip rebeneb nagu meie tulesädemest noorima tütre sukapüksid - iga õhtu toob kaasa uusi lumevabasid augukesi ja kasvatab olemasolevaid. Täna oli veel lund rohkem kui puhast maad, aga kui nii jõudsalt asi edeneb, siis pole varsti lumest muud järel kui kübemed maja varjuküljel.
Juba mitu päeva olen näpistanud muude toimetuste kõrvalt hetke, et uurida, kes kõik juba lume alt nina välja on pistnud. Eriine tähelepanu kuulub sel kevadel kaktustele. Täna siis tegin esimestest pilti ka - tundub, et vähemalt mõned on talve üle elanud - näiteks selline "pika lehega" viigikaktus. Kasvatasin ta eelmisel kevadel ise seemnest ja ega väga loota julenudki, et talve üle elab. Tõsi küll, nende kahe seemiku kõrval on veel kolmaski, mille latv ilmselt külma saanud ja klaasjaks tõmbunud, ega seal vist midagi päästa enam pole või on mõtet kahjustunud osa ära lõigata?
Ka kerake katkise savipoti külje all näib vinks-vonks roheline.
Kuid teine kerake kivitrepi varjus näib kuidagi pruun ja kahtlane, tema on ilmselt talvega otsad andnud.
Ega ma muidugi ei tea - ehk keegi teadjam oskab öelda, mille järgi üldse hukkunud kaktust ära tunda? Eks aeg annab ka arutust, kuigi uudishimu piinab. Rõdul on kevad muidugi juba täies hoos, aga sellest mõni teine kord.
8 kommentaari:
Küll on tore ka Sinust midagi kuulda:)
Hukkunud kaktuse varred on pehmed ja laigulised, sültjad (ära aja segi sellise krimpsus-kortsus olekuga), seda on tegelikult üpris raske seletada, aga kui kõrval vaatad elusat kuigi veel magavat sorti, tunned vahe kohe ära.
See kaktus, kellel latv on hukkunud, tasuks üles kaevata, tuppa viia, kahjustunud osa ära lõigata, puuderdada söepulbriga, potistada ja mitte kasta!, äkki päästad ära. Mitte kõik viigikaktuste liigid ei talvitu meil õues, mõned ei talu alla -12C ja mõned kardavad niiskust, need, kes pikalt kasvatanud, teavad, keda õue jätta. Kui tead, keda külvasid, saad edasi uurida.
Mul on ka kahtlusi ühe Tuneesiast toodud kaktuse suhtes, aga ootan veel natuke.
Ja tee oma suure majapidamise ja lastepere kõrvalt 4.august aegsasti vabaks, tore oleks sindki üle pika aja näha :)
Ennäe, kes koos kaktustega lume alt välja sulas: Kadakas! Ilusat kevadet Sulle ja Su perele ja Aalujate kokkutulek on augusti esimene nädalavahetus Kesk-Eestis.
Need pikad kaktused on lahedad! Neid tahaks omale ka. Nii et katseta hoolega ja jaga kogemusi. Ma liig külmaõrnadega enam jännata ei vinniks
Aitäh kutsumast kokkutulekule - olen sellega jah juba väikestviisi arvestanud :) Kas ma nüüd just lume alt välja sulasin, aga laste alt küll - kogu 8 kuud magasid põnnid päevased tubased uned mul süles, aga nüüd on väikesed edusammud aset leidnud ja ehk saan minagi pisut taas tometama hakata.
Aga kaktustest. Eks ma tegin seda uurimistööd juba enne seemnete soetamist - ostsin vaid neid, millel mingigi lootus meie kliimas Esimesel fotol on O. macrorhiza. Ma arvan, et ta selliseks vorstikeseks ei jää, pigem see esimene lüli seemnest tuli selline (idanesid mul toas põhjapoolse akna juures), edaspidi peaks ikka pirnikujulised lülid tulema. Ja kui ei tule, siis on seemnetega mingi eksitus olnud, mida ma aga üldse ei usu. Lapikutest ja piklikutest on kahjustunud sültjat osa lihtne näha, aga neist kerakestest (Echinocereus) on raskem aru saada - vbl siis see punane on kah täie tervise juures.
Need viimased meil üldiselt ei talvitu õues, aga kui Sul see õnnestus, on jälle midagi uut ja huvitavat avastada ja katsetada.
No vaatame. Ise ma külvasin ja kasvatasin ette opuntiad, aga need kerakesed (3 aastased) sain ühelt kaktusekasvatajalt õues katsetamiseks. Eks sama liigi eri tamede puhul sõltub ka, mis tingimustest seeme pärit on. Niiskus on neile hullem, kui külm, ma usun. Natuke oli neil katust peal.
Minu kaktused olid eelmine kevad ka kole-koledad, arvasin, et kutud, aga suveks läksid ikka ilusti kenaks. Ootame-loodame! :)
Huviga loen. Aitäh!
Postita kommentaar