Selle aasta tegemistest

Kui nüüd arvate, et tulevad vaated selle aasta projektidest, siis mkm - need ma hoian hoopis järgmiseks aastaks ja tänast juttu illustreerivad vaid pildid üksikutest taimedest. Selle suve 3 projekti olid - hostaala jätkuv istutamine, kuivoja ja roosipeenra rajamine. Hostaala on selles mõttes valmis, et rohkem sinna esialgselt planeeritud kohta ühtki hostat ei mahu. Samas pole katki midagi, sest ruumi on ja laiendamine juba sujuvalt käib. Praegu sügisel valmistab hostapeenra puhul heameelt õnnestunud taimevalik. Ostetud sortide kallal pole ükski tigu hambaid teritanud. Kuigi näiliselt puude all, jääb siiski osa hostasid päev läbi täispäikesesse, kuid sellest hoolimata on nad põuase suve kiuste suutnud säilitada värsked lehed. Kõrvalpildil on üks neist päikesetrotsijaist - "First Frost". Alloleval fotol on "Climax".

Kui hostaala oli rohkem eelmise aasta projekt, siis sel aastal on kõige rohkem higistatud uues roosipeenras. Ikka nii, et tõstad labidatäie pinnast üles, siis kükitad, nopid välja 10-20 erinevas mõõdus kivi ja mõne kõdunemata juurejupikese, taas püsti ja jälle kükki ja niimoodi mitu kuud jupikaupa. Praeguseks on segapeenardest roosid kokku korjatud ja kohale istutatud. Nagu ma eelnevalt kartsin, juhtus see, mis üheliigilise peenraga juhtuma pidi - augusti lõpus olid esimese roosi tipus kutsumata ja muidu meie aias seni tundmata külalised - lehetäid! Sel aastal ei võta ma nendega midagi ette, aga profülaktikaks määrasin kollase-oranžiõieliste rooside gruppi 2 naistenõgest "Six Hill's Giant". Kuna naistenõges on selline kauamängiv õitsemise mõttes, siis ma loodan, et ravimidoos sai piisav, aga kui järgmisel aastal ka täid platsis, küll mõtleb midagi tõhusat veel kõrvale. Igal juhul mingi pritsipudeliga regulaarselt aias ringi jalutada minu laiskus ei luba. Taustataimedeks roosidele said rohelise ja pruuni lehega paruktarnad. Paruktarn "Bronze Curls" ja lõhnav madar.

Muidu on aed tavapärase sügisese jumega. Õitsevad sügisheleeniumid

Suurem osa sügisastreid alles alustavad, aga madal aster "Jenny" õitseb juba mitmendat nädalat.

Omapäraste õitega sügisel ja kogu hooaja ilusate värskete lehtedega on kilpkonnalill.

Mitte nii tavapärase üllatuse tegi trompetipuu - u 70cm kõrgune ja vaid mõned aastad vana - hakkas paar-kolm nädalat tagasi õitsema. 

Puuke kasvas seemnest, mille Köögikata kunagi lõunamaareisilt kaasa tõi. Kasvab lagedal ja talviti kaetud teda pole. 

Kenake on ta ka õiteta - vanemad lehed on suured ja helerohelised, noored lehed aga pea mustjaspunased. Mida kõrgem ja tugevam oks, seda rohkem õiepungi tipus.

Postitus aiablogijatele

Potistasin täna üht-teist kokkutuleku tarvis ja vaatasin üle, mis varasemast juba potis on. Lillekasvatajale panin heleroosat topeltõielist hallnelki, aga seda on 5 potti - ehk soovib keegi veel.

Tsiilile on mägisibulaid "Sioux" ja "Brigitta", aga kui keegi veel soovib, siis neid potte on ka rohkem. "Siouxi" pilti näeb Googlest, aga "Brigittast" suurena on pilt siin postituses http://kadakaaed.blogspot.com/2010/05/oh-oleks-veel.html. Mõlemad on ostetud kunagi Poolast ja need poolakate sildistused on nagu on - võib olla pole "Brigitta" sordinimi õige, aga värv on omapärane. Kuna ma kiviktaimlas juba olin, siis panin potti valget kukeharja

ja üht teist kukeharja, mis moodustab madala ühetasase tihedalt rosettidest pinna (grupifotol alumises reas vasakult teine). Kui juba kukeharjad, siis seda kõrgemat taluaiaaegset kukeharja, mis praegu õitsema asutab, on ka palju.

Tavalisest 2 korda kõrgemat sinilatva (kusjuures seisab ise püsti) panin paar seemikut potti. Hariliku siniladva valgeõielist vormi võiks ka jagada - üks puhmas on vales kohas ees. Ja kaks hostat "Blue Mouse Ears" on ka potis juba.

Kiviktaimlas on mul veel kirburohi, aga see pinnakatja võib kasvada kus tahes. Ilmselt on kõigil olemas, aga ikkagi mis teha - ta on niii ilus.

Pakkuda on veel kollane lõokannus

ja samasugune valge õiega kollase lõokannuse (?) vorm. Sellised hooldusvabad taimed - umbrohu hoiavad ise ära, õitsevad suve algusest kuni sügiskülmadeni.

Kurerehasid pinnakatjaks st on tiheda lehestikuga, 3 sorti - kõik roosade õitega. Kõige madalamast kõrgusega 15 cm oli praegu veel viimane pleekunud õis näha:

Keskmine kõrgusega 20cm on samasuguse pisut tumedama õiega ja kõrge kõrgusega 30cm on näha alloleva pildi esiplaanil.

Eelmisel nädalal istutasin ringi helmikpööriseid, sellest jäi potti tumedama purpurse lehega päikesele vastupidava ja hea kasvuga helmikpöörise taimed, kollakasrohelise lehega helmikpööriseid ning tavalist rohelise lehega verevat helmikpöörist (õrna punase õiega).

Veel on potis paar siberlast "Sailor's Fancy"/otsas/ ja kobarpea "Little Rocket".

Endiselt on jagada lõhnavat ja põrisevat (mesilased!) siidaskleepiat,

valget virgiinia tonditupikut,

sidrunväändikku, lollikindlat ja hästi paljunevat valget aediirist, palmlehist tarna, heal pinnasel ligi 2m kõrguseks kasvavat kollast sügisheleeniumi, sinist ja sinise-valgekirjut käokinga, korea kitseenelat, pinnakatjat hiina astilbet "Pumila", põõsasmaran "McKay's White", võnk-pärgenelat ja väikest kikkapuud (Euonymus nana). Kuradipuid on ka kuratlikult palju, aga nende keset suve elusalt potti saamisele ma garantiid ei anna, kuid võin proovida. Ja üks valge lihtõiega kibuvits või pargiroos (jääb ca 1m kõrguseks) on ka vale koha peal.

Mida ise sooviksin - tean, et nõukaajast on osades aedades ilusad kõrge mitte puhasvalge, aga heleda õiega siberi iirise puhmad, sellisest sooviks tükikese või mõnd muud kõrge õievarrega heledat siberlast. Oranži lehega helmikpöörisest tunnen puudust. Tiivulise kikkapuu saan ilmselt Aiasõbrast. Hostapalavik on endiselt, aga mõned sordid mul nüüd juba on. Kipslillest ei ütleks ära, aga sel vist üks pikk juur ja pole jagatav. Adiantumid vist paljunevad ka päris hästi jm sõnajalad...

Järjejutt

Veidi kevade poole kirjutasin meie uutest üürilistest -  suitsupääsukestest. Jutt jäi pooleli pesaehituse juurde. Ikka nii, et hommikul vedas pääsupaar usinalt saviplönne pesaseina ja õhtul löödi sinitaeva all lulli.

Kui enne üürilisi Kadakapapa aeg-ajalt tõstatas teema, et keegi peale tema võiks ka käia kasvuhoone uksi - aknaid avamas, siis nüüd pole see enam kordagi jutuks tõusnud. Vastupidi, Kadakapapa jalutab otse voodist esimese asjana kasvuhoone juurde.

"Päike juba kõrgel - kütab kasvuhoone üle," on tal põhjendus varrukast võtta.

Ja kui ma arvan, et las need uksed jääda ööseks lahti, nagu eelmistelgi aastatel, siis päris öö hakul ei anna Kadakapapa hing ikkagi rahu. Ta teeb tiiru kuuri taha ja paneb kasvuhoonel mõne ava kinni: "Õhtu on ikka jahedaks tõmmanud." Jajaa, teame - siis on põhjust hommikul jälle midagi lahti teha.

Tänu kuuri-kasvuhoone vahet tiirutamisele on Kadakapapal muidugi üüriliste elamistest alati kõige värskem pilt. Ühel päeval pääsuema enam pesalt minema ei lenda ja siis mingi aja pärast jälle lendab. Kas on katuse all kuuma ilmaga piisavalt soe või on pojad juba koorunud, aga lihtsalt ei paista üle pesaääre, jääbki saladuseks.

Veel mõned päevad mööduvad.
"Pääsudel on pojad!" raporteerib Kadakapapa ühe päeval tähtsast sündmusest.

Järgmised päevad mööduvad poegi kokku lugedes:

"Vähemalt kolm!"

"Neli poega on!"

"Viis! Pääsudel on viis poega," hoiab Kadakapapa toimuvaga kursis. Üha enam kollaseid avatud "pardinokki" sirutub üle pesaääre.

"Mõtle, kui sul on viisikud ja neid kõiki tuleb korraga toita!" kõlab Kadakapapa hääles tunnustus pääsuvanematele, kui terrassil õhtukohvi joome.

"Ei julge mõeldagi." Kaksikud meil on ja nendegagi oli esimesel eluaastal tegemist ülepea. Ikka õnn, et meie viis last üksi või siis kahekaupagi siia ilma on sündinud.

Pääsupere on igal juhul oma suure ülesandega hakkama saanud - sulekerad ei mahu enam pessa äragi, rääkimata emast-isast, kes istuvad pesaava vastas laetalal või jälgivad ilmaelu kuuri katusel. Ilmselt ei ole pääsupoegade esimene tiivaharjutus enam kaugel.

Test

Mida meenutab allolev foto või siis mis on pildil?

Istutades oled sa õnnelik

Kaksikute sünd on meie elustiili omad korrektiivid teinud. Kui ikka aega ei ole ega paista kuskilt juurde tulevat, siis tuleb teda kuskilt kokku hoida, isegi kui esmapilgul tundub, et polegi kusagilt hoida. Aga kui midagi pole, siis midagi ikka on ja nii olen viimasel paaril aastal päris palju aega säästnud füüsilise ümberpaiknemise arvelt ehk siis käin küll, aga virtuaalselt. Shoppamas käin Inglismaal - tunnike kulub, aga see-eest on 7-liikmeline pere selleks korraks jälle riidesse pandud. Eelmisel nädalal käisin Elise Aias hostasid valimas - internetis muidugi. Jaanuarist käin poole kohaga tööl - ikka internetis. Ja pole kellegi asi, mis mul tööl seljas on, kas pliidil podiseb samal ajal supp või võtan vahepeal pesu masinast kuivama. Siiski, kogu selle virtuaalse elu peale kasvab ühel hetkel kihk MINNA ISE ja siis tuleb minna! Tuulutama või nii.

Ja kus oleks veel parem tuulutada, kui mitte istikuärides, pealegi, kui Juhanis on müüki tulnud hostamaailma gigandid Empress Wu, Jurassic Park ja T.Rex. Neljapäeva hilisõhtul Juhani kodulehele järgmise päeva ostuplaane setitama minnes selgus, et neil on kindel plaan mulle mu ihaldusobjekt reedel  lahkelt poole hinnaga ära anda. Lahe!

"Mmhm, aga siis ostad sa ju lihtsalt ühe asemel kaks!" ei jaganud Kadakapapa mu entusiasmi.

Lausvale! Gigante ostsin tõesti kaks - Jurassic Park ja Empress Wu osutusid valituks, aga lisaks jäid näppu First Frost ja Red October. Taimed olid ilusad ja vähemalt aastakese suuremad, kui Elise Aia hostad. Aga siinkohal on aus märkida, et Elise Aia igal aastal täienev hostasortiment on jälle palju köitvam.

Minu kartus, et Juhani puukooli Lagerdi istikuäris on Ostupäeval külastajaid murdu ja topeltkäruga liikumine seetõttu keeruline, osutus asjatuks - ilmselt tänu kodulehe pooleldi peidetud reklaamile oli rahvast kaunis hõredalt. Kuna Köögikata oli nii lahke ja lükkas ostukäru ning Juhan varustas iga tiiru järel kaksikuid küpsistega, siis kleepis sealt külge veel üht-teist - keerdlehine tarn "Red Rooster", harilik kikkapuu "Red Cascade" ja naistesõnajalg "Red Beauty". Ei, ausõna mul polnud planeeritud mingit punast päeva. Pärast Juhanit tegime tiiru ka Hansaplandi püsikute vahel, aga seal me tuulutasime üksnes kohvikut. Sellest polnud iseenesest midagi, sest ülejäänud rahvast peibutasid suured lauatäied üht ja sama sorti õisi küll. Õhtul ootas kodus veel kastitäis hostasid Elisest - pikast sõidust veidi lömmis lehtedega, aga muidu täitsa okidoki.

Ja nüüd nädalavahetusest saati ma istutan - rahulikult ja mõnuga. Peab tõdema, et Juhanil on päris hästi õnnestunud reklaamlause - istutades olen ma õnnelik! Tavaliselt tulevad siis head ja veel paremad mõtted ka - näiteks, et kollaselehiste hostade alla võiks tumeda lehega metspipra panna ja nende siniste serva, mis rohkem päikese käes jälle kollase roomava metsvitsa. Ja et hostaala võiks veel laiendada...

Siinkohal soojad tervitused ka Futule Futumaale, kes mitu aastat poputas hostat Sum and Substance ja siis selle vanemlikest õigustest ruumipuudusel loobus. Tema st Sum and Substance on juba ilus paks poiss nagu postituse avapildilt näha ja samas on tal meie juures veel palju vaba ruumi paisuda nagu alloleval pildil paistab.

Loodetavasti kasvavad tänased tited sama jõudsalt ja saavad suurteks uhketeks kuhilateks nagu need vanemad sordid siin.

Moonid ja teised kaunitarid

Kui idamoonid õitsevad, ei ole võimalik neist mööda vaadata. Igal aastal mõtlen, et neid sobiks siia veel oma paar sorti. Et tuleks kevadel külvata - igatsugu huvitavaid idamooni seemneid on müügil kui otsida. Aga või see siis kevadel jälle meeles püsib!

Klassikalise oranži õievärvusega moonid elavad päevaliiliapeenras, kuhu eelmisel aastal sai ruumi juurde tehtud ja päevaliiliaid sõnnikuga turgutatud. Ilmselt jagus seda ruumi ja rammu laiemalt, sest moonid on erakordselt lopsakad ulatudes pea poolde Diabolo põõsasse. Seda, et meil juba eiteamisajast põud on, pole nad ka aru saanud. Hetkel jõudis sadu viimaks ka meieni, aga need pildid on eilsest veel.

Esimesed päevaliiliad - kollane päevaliilia ...

ja teine natuke tumedam middendorffi päevaliilia õitsevad.

Pikas peenras on esimene kurereha õied avanud, kaugemal paistavad kevad-leeklill ja lupiinid.

Hostapeenras on kurekellade aeg. Nägin pikas peenras veel paari sama õiekujuga roosat seemikut, need võiks peale õitsemist ka siia tuua.

Ja terrassil särab väike päike - erkkollane sarvkannike. Köögikata kingitus on kahe kuuga poti serva kätte saanud ja kui ta nüüd sealt edasi üle ääre hakkaks rippuma, oleks veel eriti armas. Ühtki arvestatavat konkurenti tal terrassil ei ole ega tule - teistes pottides kasvavad tagasihoidlikuma, kuid siiski stiilselt sama kollase õiega kurgid ja tomatid. Siin fotol on näha ka viimase talve uus aiaehitis - terrass on nüüd turvaliselt aiaga piiratud.

Kiviterrass ja hostaala

Suur suvi maandus sel aastal nii lopsti, et mul on siiani raskusi arusaamisega, kuhu küll see kevad jäi. Koos vahele jäänud kevadega läks kaotsi ka kevadtööde aeg. Kahjuks tööd ise ei kadunud kuhugi ja neid tuleb aina juurde. Vaevalt said köögiviljaseemned maha, kui käis vihm üle ja sajad tuhanded umbrohuseemned lõid köögiviljamaa rohetama. Egas midagi - rohisin ära. Tomatid, arbuusid, melonid, paprikad ja baklažaanid istutasin kasvuhoonesse, kurgid avamaale. Järge ootavad mais, suvi- ja talikõrvitsad. Ja siis on veel mõned kastitäied tomatitaimi, mis me plaanime panna "ei tea kuhu".

Kogu selle tarbeaiasagina kõrval on iluaed vaeslapse osas. Aga see vaeslaps lööb ennast iga päevaga aina enam ehte! Lopsakad õiemättad (floksid, arendsi kivirikud, hanerohud, aubrieetad)  kiviterrassil on lahja ja kivise elupaigaga väga rahul.

Kiviterrasist veidi allapoole jääb eelmisel aastal rajatud hostaala, kuhu sügisel sai maha torgitud suurem sats võrkiiriseid ja nartsisse. No täitsa kena sai, kui mõned väikesed ämbrid välja arvata - nt olin osanud purpurse õiega võrkiirise Dijt panna täpselt sama lehevärviga helmikpööriste ümber ja vahele. Nartsissidest osutus ca 10cm õievarrega canaliculatus hostaala jaoks liiga tillukeseks, pealegi jäävad tema kribud õied lehtede vahele, mitte nende kohale, nagu tavaliselt nartsissidel kombeks.

Canaliculatus

 Kobarnartsiss Geranium jällegi üllatas minu ootustest suurema õiega - täitsa keskmise lihtnartsissi mõõtu õisi on varrel 3-4.

Geranium

Tellitud "Sir Churchill" ei osutunud valgeõieliseks sööriks, aga kobaratäis ilusaid kollaseid täidisõisi rehabiliteerib apsakat.

Cheerfullness?

Kõige paremini vastasid minu ootustele nartsissid "Hawera" - sellised õrnad ja lehtpuude alla sobiva metsalille olekuga.

Hawera

Thalia