Teemast väljas: Selgitus

Kadaka aiapäevik on jälginud meie aia arengut 9 aastat. Käesolev postitus ei ole aiateemaline, kuid on selgituseks, miks aeg siin aias mõneks ajaks peatub. Osad lillepeenrad on saanud põhuteki, teiste eest kannab hoolt aiahaldjas, köögiviljamaa saab puhkuse.

Lugedes seadusi on meie riigis puuetega lastele justkui kõik võimalused tagatud – põhiseadus sätestab võrdsed võimalused ning näitab üles riigi ja KOV-de erilist hoolt puuetega inimeste suhtes. Lastekaitseseadus kinnitab, et lapse loomulik kasvukeskkond on pere ja puudega lapsel on võrdväärsed õigused. Põhikooli ja gümnaasiumiseadus lubab tavakoolidesse eriklasse erivajadustega lastele ja pakkuda neile logopeedi- ja muid teenuseid. Kui KOV-l ei ole olemasolevas koolivõrgus lapsele kohta pakkuda, võib ta kokkuleppel teiste koolipidajatega tagada hariduse omandamise väljaspool koduvalda korraldades või hüvitades sealjuures transpordi. Elu nagu lill! Ka Haridusministeeriumi arvates on kõik kõige paremas korras – iga lapse haridusküsimusega tegeletakse ju individuaalselt lapse vajadustest lähtuvalt.

Tegelikus elus tähendab individuaalne lähenemine aga seda, et puuetega lastest ja nende peredest SÕIDETAKSE ÜLE ÜHEKAUPA. Kooliealiseks saava lapse vanematele selgitab haridusspetsialist, et riigile kuuluvas erikoolis on lapsele tagatud parimad spetsialistiteenused ja parim hooldus, mis on lapse vajadustest lähtudes kõige tähtsam. Sellega kaasneb muidugi elamine internaadis, aga lapsed tahtvatki iseseisvuda.

Me räägime siin 7 aastastest lastest, kes on parimal juhul keskeltläbi 3a lapse tasemel ja harjunud istuma emme kaisus! Veel enam, me räägime lastest, kellel on raske või peaaegu võimatu uusi sotsiaalseid suhteid ja sidemeid luua, mis tähendab, et pere ja peresidemed on sellise lapse jaoks kordades väärtuslikumad. Kes peaks kaitsma last, kes puude tõttu ei suudagi enda arvamust välja öelda? Kas seesama haridusspetsialist, kes väikeses vallas kannab ühtlasi lastekaitseametniku kohuseid?

Kui lapsevanem siiski ei ole nõus oma last internaati panema, võib ta oma last iga päev 60 km kooli ja tagasi sõidutada. Tipptunnil ja läbi ummikute on see aga poole kohaga lisatöö, mida aastaid järjest kanda ei suuda või kui suudab, siis kelle arvelt? Ja kui üks lapsevanemaist on komandeeringus, kui on peres veel lapsi, siis ei mängigi enam välja, et mõlemad lapsevanemad saaksid täiskohaga tööl käia. Jah, seadus kohustab valda transpordi hüvitama, kuid tegelikkuses hüvitab vald vaid bensiini. Ma võin ju hommikul lapsele bensiinikanistri näppu anda ja ta kodust välja saata, aga kuidas ta kooli jõuab?

Nii ongi meie valla ja paljude teiste Eestimaa valdade vaimupuudega lapsed oma peredest 7 aastaselt lahutatud. Reaalsus on ka see, et pärast kooli lõppu neid lapsi koju tagasi enam ei oodata, pere on lahku kasvanud – siit edasi läheb tee hooldekodusse (nimetagu neid AS Hoolekandeteenused asutusi kui peenelt tahes). Ma ei tea ühtki teist toimetulekuõppekava last (vbl neid mõni siiski on), kes oleks saanud koduvalla tavakoolis õppida, nagu meie poeg seda 5 aastat tegi, kuid sellest õppeaastast on ka tema ees see uks kinni löödud. Jääb üle vaid internaat või lapse igapäevane transport või kohtutee või ...

Siiani lootsin, et elu puudega lapsega läheb tulevikus helgemaks – saan ju aru, et seadusi paberil luua on lihtsam kui neid ellu viia ja noor riik vajab aega oma asjade korraldamisel. Olen seda aega ju andnudki ... Paraku vaadatas tagasi viimasele aastakümnele, on selge, et järgmise 10 aastaga ei muutu meie vallas mitte midagi. Olen ise elanud ausalt ja seadusi järgides ning oodanud seda ka riigilt. Laste vägisi lahutamine nende vanematest on julm ja silmakirjalik on väita, et see on parim lapsele.

Ma armastan Eestimaad, oma kodu, keelt ja kultuuri. Aga üle kõige armastan ma oma abikaasat ja lapsi. Täna on Eesti riik seadnud mu valiku ette ja ma olen otsuse teinud.

Meie uus kodu põldude ja järvede keskel