Päike pärast vihma

Päris pikk vihmaperiood oli. Vahelduseks ju päris tore - sai väheke toas jalgu kõlgutada, plaane teha ja maalida. Maalisin paar satsi nimesilte taimedele... niiet keeleots suust väljas. Seda viimast tegelikult ei olnud, aga mäletan, kuidas emal alati oli, kui mõnd täppistööd tegi. Need Lääne-Risti AS mustaks värvitud metallist taimesildid on lihtsalt nii kenad ja dekoratiivsed, et sinna ei saa siuh midagi peale visata. Vahepeal juba mõtlesin, et lähen siltide ja nimekirjaga jälle Köögikata juurde, aga tal on viimasel ajal nii kiire, et ei söandanud tülitada, pealegi - mitu korda ma ikka neid silte edasi-tagasi üle mere vean. Esimene sats silte läks nats aia taha markeri tõttu - otsisin netist välja igavesti vinge markeri - ülikestev, -40 kuni 100 kraadi, UV-kindel, loomulikult vettpidav ja võib kasutada isegi vee all! Ja selle kõige juures jäi mul kahe silma vahele üks väike sõna sõna markeri ees "solid marker" - nuvott, kui siis katsetama hakkasin, selgus, et mingi rasvakriidi moodi asi oli ja minu siltide jaoks lootusetult jäme. Nüüd siis uus ja mitte nii vingete näitajatega marker, aga eks tõde selgub peale talve, kuidas kiri püsima jääb. Siltidele tulevad ainult sordinimed.

Kui teise satsi õue ära viisin, siis vaatasin, et pooled ikka puudu - jäävad järgmist vihmapüha ootama.

Need sorgus lehed hostade kõrval on kohalik "umbrohi" - ülased. Et nad õitsevad enne, kui hostalehed end kevadel laiali laotavad, siis igati teretulnud peenratäide kevadel.

Pühapäeva lõunast hakkas ilm klaarima, mida me otsustasime ära kasutada sirelihekki noorendades. Nüüd on muidugi kahel terrassil jälle hunnikud järel, aga need kuluvad augustikuiste istutuste ajal oksamultšiks viimseni ära.

Täna oli juba päikest ka - niipalju, kui teda siia metsa alla jõuab. Samas on selline läbi puudevõrade paistev päike hulga huvitavam ja teatraalsem - vastavalt päikese liikumisele tõstavad valguskiired esile kord ühtesid, siis jälle teisi taimi. Lõunapäike esitleb kirjulehiseid hostasid ja rodode värskeid võrseid.

Rodode vahel on paar suurt sõnajalga.

 Muidu on kohalikud sõnajalad ikka roheliste vartega, aga teisel terrassil on üks punasevarreline ja teistest veidi sinakama lehega.

Siin üks uueke - pinnakatja, kelle nägu tahaks kevadel näha - valgeõieline kevad-nabaseemnik.

Kibuvitsad kirtsutasid vihma ajal nina, aga on end juba kogunud ning löövad nüüd lõhna ja õierohkusega.

Sel nädalal on plaanis teha veel rohimisring ja üht-teist kokku pakkida, et nädala lõpus rahuliku südamega Kadakaaeda suvepuhkusele sõita.

Vihmapüha

Sadama hakkas meil. Juba varahommikul tuli korralik pikk sahmakas, siis korraks pidas vahet, kui poisse lasteaeda viisin (aitäh!) ja nüüd on vaheldumisi tibanud või lahistanud. Lubatakse õhtuni välja ja homme hommikust veel ja siis edasi ma enam ei vaadanud. Meil oli muidu eelmise nädala algusest saadik käsil maja välisvärvimine. Aga õnneks või kahjuks said maja fassaadivärvid juba selle nädala esmaspäeva õhtuks otsa, niiet vihmast pole suuremat tüli. Kahjuks selles mõttes, et muidugi olnuks tore, kui terve maja saanuks ühe jutiga värvitud, aga nüüd jääb tagumine otsasein ja mõned sutsud teistes seintes augustit ootama. Õnneks selles mõttes, et ära tüütas juba ka - ei läinud nii kiiresti, kui lootsime ja kuskil kõrgel mäeküljel metalltellingutel päevast päeva õõtsuda ei ole päris minu teema. Päeval õõtsusid seina ääres ja õhtul silmade sulgedes voodis takkapihta. Ei olnud vist ka Kadakapapa teema, aga teise korruse kõige kõrgemad, räästaalused osad, ära ta võõpas. Maja uued värvid saavad olema sombuse pilve hall mineraalpind, tumeda äikesepilve hall laudis ja kergelt pruunika varjundiga mullahall sokkel. Sokkel läheb ka töösse alles augustis, sest seal on enne vaja vana värv-krohv maha võtta. Varem oli maja teine ehk põhikorrus kollase ja mitut eri tooni rohelisega viimistletud, sokkel kergelt lillaka varjundiga pruun. Lähiümbruskonna teised majad on ka kas kollased (vanemad) või hallides toonides (uuemad) - niiet sulandume endiselt hästi. Kuigi suvel me sulanduks vist iga värviga - kui puud lehtes, ei ole majast külatee pealt eriti miskit näha. Nüüd hele-helehalli ja tumehalli teise korrusega ei erista vist talvel raagus kasetüvede vahelt ka suurt midagi.

Teisipäeval võtsin siis vahelduseks aiatööpäeva ja istutasin. Sel aastal on väike köögiviljalapike uues kohas - selles ainsas, kus päikest jagub pea terveks päevaks. Herned, aedoad, porgandid, salatid ja till on juba nina mullast välja ajanud, istutasin neile seltsiks mõned suvikõrvitsad. Lillepeenardesse istutasin hostasid, karpaadi kellukese, sõnajalgu, paar põõsast, rodo ja veel nipet näpet. Hosta "Multasormi" jäi viimatiselt istikujahilt näppu - head paksud-tugevad lehed tal.

 Hostale "Patriot" istutasin õrnemat pitsi kõrvale - maarja-sõnajala Dryopteris filix mas "Linearis".

Mõni koht suures peenras on juba täis nt see kobarpeade ala. ,Suurte täiskasvanud puhmikuteni läheb aasta-paar muidugi veel aega.

Nüüd ongi täiesti erakordne seis - keset juunikuud ei ole mul enam mitte ainsatki istutamist vajavat potti. Kõik, mis olid, said täna mulda ja isegi mõne vangerduse mullast mulda tegin. Kollase metsvitsa tõin siniselehelise hosta alla.

 Mõned "kassipojad" muidugi on, nt sauna aknalaual talvitunud kaktused Eesti aeda viimiseks või paar potti sõpradele. Ja pistikukassetid... Nojah, kuna potiplatsile tekkis ruumi, siis tegin kassetikese pukspuu pistikuid.

 Pukspuu emataim on potiga peenras, ei tea veel, kas tahan teda lõplikult siia või Eesti aeda istutada. Igatahes talvitus see pukspuu möödunud karmil talvel siin ilma mingi katteta 100%-liselt - mitte üks võrsetipp ei saanud kahjustuda. Vott, nii vinge tegelane! Aga ta on ka kaua põhjamaise karmi kliimaga kohanenud - emataim on pistikuna korjatud Eestis ühest praeguseks võssa kasvanud mõisapargist.

Rodod talve nii vingelt üle ei elanud - sel kevadel õitses vaid Catawbiense "Grandiflorum" ja sedagi üksnes ühe õiega (isegi tervet õisikut ei suutnud teha). Kõige õnnetumalt läks eelmisel sügisel hooaja lõpualelt ostetud "Dora Amateisil" - lume sulades tundus esialgu veel täitsa roheline, siis soojenedes tõmbus üleni pruuniks. Rohekaks jäi vaid üks tilluke oksake, mille olin paljudamise huvides maha sügisel maha surunud. Olin veel lootusrikas, et ehk saan mahakoolutatud oksakesest uue taime kunagi hargnema, aga nüüd viimastel päevadel - üllatus-üllatus - Dora ajab oksatüvedelt mulla lähedalt uusi pungi ja võrseid! Lõikasin siis surnud osad uute pungadeni tagasi - tubli tüdruk, saab tast veel täitsa asja.

 Viinamarjadega tundus asi ka täiesti ühel pool, aga eile leidsin, et tänu sügavale istutamisele, on nüüd keset juunit hakanud mullast uued võrsed tulema. Mõlemal - juhhei! Lõpetuseks veel paar klõpsu - kõrged valged laugud hakkavad avanema.

Jaaniroosihekk trepi servas õitseb ka, aga tänase vihmaga olid õied pildistamiseks liiga nukralt longus. Kirju lehega kurereha Thela aiast näitab oma purpurlillat õit.

Kokkuvõttes, elu Mustikaias tasapisi edeneb ja õisi on sel aastal juba mitu korda rohkem, kui eelmisel.

Haaga rodopark - Haagan alppiruusupuisto

Reedel Kadakapapa nagu möödaminnes uuris, et kas sel nädalavahetusel on siis Haaga käik plaanis.  "Ohhoo, ta teab!" teenis Kadakapapa kõigepealt mõttes mitu plusspunkti. "Jaa, muidugi", ei saa ju sellist pakkumist käest lasta ja seda rododendronite õitsemise tipphetkel veel. Käesoleva postituse fotode arv lööb ilmselt pika puuga kõiki varasemaid kümmekonna aasta postitusi, aga kui arvestada, et pildistatav maa-ala on tervelt 8 hektarit, siis 3 klõpsu hektari kohta on ehk absoluutselt andestatav. Helsingis Lõuna-Haaga linnaosas asuva rodopargi vanimad igihaljad rodod on pärit Helsingi Ülikooli aretusprogrammist ja istutatud eelmise sajandi 70. aastatel (park asutatud 1975). Siit pargist on saanud tuule tiibadesse ka meil Eestis hästi edevad ja tugevad soome sordid nagu "Haaga", Helsinki University", "Mikkeli/St Michel", "P.M.A Tigerstedt", "Axel Tigerstedt", "Pekka", "Eino" ja "Mauritz". Professor Peter M.A Tigerstedti juhendamisel oli ühel hetkel Ülikooli kasvuhoonetes 14000 rodoistikut, kes sinna enam ära ei mahutunud ja oli vaja kuhugi maha istutada. Helsingi tollane peaaednik Pekka Jyrängö pakkus probleemi lahenduseks Laajasuo piirkonda Põhja-Helsingis, kuhu istutati korraga 3000 igihalja rodo taime. Veel tuhanded taimed läksid parkidesse üle Soome.

Auto tee serva parkinud, ei tekkinud küsimustki, kus rodopark võiks paikneda. Juba kaugelt avanes ebareaalne pilt kordades üle inimese pea kasvanud tohutult võimsatest rodopõõsastest. Ja siiani väga kõrgena tundunud rodopõõsad Mustikaaias kahanesid sama hetkega koolipoisikesteks.

 Esmalt viis jalutuskäik meid hilisemate istutuste ehk heitlehiste rodode alale, kus ülevoolavale õieilule lisandus tõeline parfüümide bukett. Tõestasime ühtlasi, et pargikülastuse võib rahulikult ette võtta ka kõige püsimatute rüblikutega - pargi laudteed kulgevad mõnusalt risti-rästi ja vahelduseks nuusutada on väga äge. Hiljem pargist lahkumiseks tuli lausa mänguväljaku lubadus välja käia. Kollased rodod - kahjuks ei olnud põõsaste juures nimesilte ja kvartali kohta asetatud infotahvlid ei suutnud minu tähelepanu nimel piisavalt konkureerida rodode endi õiemerega.

Lõputu lõputu õierohkus.

Kraavi kaldal.

Kõige värskemad istutused ja ilmselt ka madalamad sordid keskpäevases täispäikeses.

 Edasi siirdusime pargi vanemasse ossa, igihaljaste rodode juurde. Eks see ca 40 aastane mets päkapikutunde tekitas küll.

 "Rododendronimetsas" - just, need on rodotüved.

 "Mul on vaja" listi lisandusid muidugi kõige kõrgemad sordid valgeõieline kirju südamikuga "P.M.A Tigerstedt" või heleroosade õitega "Pekka" (nimetatud kunagise Helsingi peaaedniku järgi).

Siin pildil on tõenäoliselt mu äsjane ost tugevat roosat tooni "Hellikki" või mõni tema sõsar.

Uut ja vana mustikaaiast

See oli nüüd õige pikk talvepuhkus blogimisest, aga siin ta nüüd on - 2016 aasta esimene postitus. Kevad oli pikalt külm kõikjal, aga Mustikametsas võttis kirdesse vaatava mäekülje soojenemine veelgi kauem aega. Kuna talv oli ka keskmisest kurjem taimede vastu, siis esialgu tundus, et suur osa eelmise aasta istutustest on läinud kaduva teed. Õnneks on nüüd päev päevalt elusaid üllatusi tulnud ja kokkuvõttes need talvekahjud nii suured polegi. Muidu siin Soomes võrreldakse tänavust talve lausa 36 aasta taguse 1980.aasta kahjuderohke talvega ja roosikahjud pidid eriti suured olema. Mu kaks noorukest roosi alustasid mõlemad hilinemisega ja maapinnalt, aga on olemas ja selgelt roosid ise, mitte pookealuse kibuvitsad :) Kollaselehise ligustri hekk tuli talvest välja ilma igasuguste kahjustusteta, isegi võrsetipud ei külmunud - tore-tore, kasvab kiiremini majandusõue kompostrit varjama.

Ahjah, komposter ise tegi ka kena positiivse üllatuse - nimelt mahutas nagu naksti kogu me 6-liikmelise pere talvised toidujäätmed (kihiti sügisel riisutud lehtedega). Iseasi, palju ta talvel kompostis, aga kraam kokkupoole vajus ja alati mahtus järjekordne pangetäis sisse. Kui poleks näinud, ei usuks küll.

 Jugapuude peenar on samuti tervenisti elu ja tervise juures. Mõni jugapuu sai veidi kannatada kesksuvisest ümberistutamisest, aga selleaastased uued kasvud on kõigil ilusad - niiet läks õnneks. Kirjulehine väike igihali lahkus 100% -liselt esimese talvega, aga see pole õnneks suur kaotus ja tänaseks on juba uued istikud oma kohal jugapuude ees.

Kui eelmisel sügisel kahtlesin, kas tulpe siia peenrale istutada sobiks, siis nüüd olen ülimalt rahul - ei tulnud ennem selle pealegi, et need elutoa ja köögi akendest nii hästi särada võiks.

 Suur kallakpeenar, mis aasta tagasi veel üleni puuriitade ja võsa all oli, hakkab vaikselt peenra kuju võtma.

Meenutuseks sama vaade aasta tagasi.

Kuna nii järsul kallakul ei saa lihtsalt kogu platsi korraga läbi kaevata ja täis istutada, sest tõenäoliselt sõidaks see esimese korraliku vihmaga alla müüri peale ja üle selle, siis olen umbrohtusid eemaldanud vaid niipalju kui parasjagu uue püsiku või põõsa istutamiseks tarvis. Pealegi on raske ka tõmmata piiri, kes on umbrohi, kes mitte - kas tõmmata ülaseväljad üles või jätta, aga kõrge maasikas? Jänesekapsas? Kuna tegu on ikkagi looduslähedase metsaiaga, siis võivad nad kõik siin uute püsikute vahel kasvada, eriti kohas, kus igal juurekribalal on tähtis roll erosiooni tõkestamisel.

Praegu õitsevad peenras kobarhüatsindid ja suureleheline brunnera "Jack Frost", kohe alustavad laugud. Et püsikutega läheb õiteni veidi aega, siis sibullilled annavad uue peenra rajamisel tänuväärse värvilisa kohe.

 Õunapuud olid sel aastal rikkkaliku õievahu all - nojah, mis neil muret, kui vilju ei kanna. Äkki sel aastal...

 Murtudsüdamel on sel aastal mitu vart rohkem.

 Järgmised kaks vaadet on minu meelest eht soomlaslikud - nii palju puhtaid kaasikuid Eestis silma ei torka kui siin. Ka bergeenia tundub kohalik rahvuslill olema.

 Uus aiahooaeg on käima läinud - Eesti aiast sai toodud koorem kõrgekasvulisi püsikuid. Rododest uustulnukad - taga Helsingin Yliopisto suur põõsas tuli üle mere hea kaasblogija aiast, keskmine Mikkeli ootab oma laevareisi ja pisike roosaõieline Hellikki tahab siiasamasse mahaistutamist.