
Teisipäeval võtsin siis vahelduseks aiatööpäeva ja istutasin. Sel aastal on väike köögiviljalapike uues kohas - selles ainsas, kus päikest jagub pea terveks päevaks. Herned, aedoad, porgandid, salatid ja till on juba nina mullast välja ajanud, istutasin neile seltsiks mõned suvikõrvitsad. Lillepeenardesse istutasin hostasid, karpaadi kellukese, sõnajalgu, paar põõsast, rodo ja veel nipet näpet. Hosta "Multasormi" jäi viimatiselt istikujahilt näppu - head paksud-tugevad lehed tal.
Hostale "Patriot" istutasin õrnemat pitsi kõrvale - maarja-sõnajala Dryopteris filix mas "Linearis".
Mõni koht suures peenras on juba täis nt see kobarpeade ala. ,Suurte täiskasvanud puhmikuteni läheb aasta-paar muidugi veel aega.
Nüüd ongi täiesti erakordne
seis - keset juunikuud ei ole mul enam mitte ainsatki istutamist
vajavat potti. Kõik, mis olid, said täna mulda ja isegi mõne vangerduse
mullast mulda tegin. Kollase metsvitsa tõin siniselehelise hosta alla.
Mõned "kassipojad" muidugi on, nt sauna aknalaual
talvitunud kaktused Eesti aeda viimiseks või paar potti sõpradele. Ja
pistikukassetid... Nojah, kuna potiplatsile tekkis ruumi, siis tegin kassetikese pukspuu pistikuid.
Pukspuu emataim on
potiga peenras, ei tea veel, kas tahan teda lõplikult siia või
Eesti aeda istutada. Igatahes talvitus see pukspuu möödunud karmil
talvel siin ilma mingi katteta 100%-liselt - mitte üks võrsetipp ei
saanud kahjustuda. Vott, nii vinge tegelane! Aga ta on ka kaua
põhjamaise karmi kliimaga kohanenud - emataim on pistikuna korjatud
Eestis ühest praeguseks võssa kasvanud mõisapargist.
Rodod talve nii
vingelt üle ei elanud - sel kevadel õitses vaid Catawbiense "Grandiflorum"
ja sedagi üksnes ühe õiega (isegi tervet õisikut ei suutnud teha). Kõige
õnnetumalt läks eelmisel sügisel hooaja lõpualelt ostetud "Dora
Amateisil" - lume sulades tundus esialgu veel täitsa roheline, siis
soojenedes tõmbus üleni pruuniks. Rohekaks jäi vaid üks tilluke oksake,
mille olin paljudamise huvides maha sügisel maha surunud. Olin veel
lootusrikas, et ehk saan mahakoolutatud oksakesest uue taime kunagi
hargnema, aga nüüd viimastel päevadel - üllatus-üllatus - Dora ajab
oksatüvedelt mulla lähedalt uusi pungi ja võrseid! Lõikasin siis
surnud osad uute pungadeni tagasi - tubli tüdruk, saab tast veel täitsa asja.
Viinamarjadega tundus asi ka täiesti ühel pool, aga eile leidsin, et tänu sügavale istutamisele, on nüüd keset juunit hakanud mullast uued võrsed tulema. Mõlemal - juhhei! Lõpetuseks veel paar klõpsu - kõrged valged laugud hakkavad avanema.
Jaaniroosihekk trepi servas õitseb ka, aga tänase vihmaga olid õied pildistamiseks liiga nukralt longus. Kirju lehega kurereha Thela aiast näitab oma purpurlillat õit.
Kokkuvõttes, elu Mustikaias tasapisi edeneb ja õisi on sel aastal juba mitu korda rohkem, kui eelmisel.
2 kommentaari:
Miks see elu ei peaks edenema kui nii hakkajad inimesed edendavad. Rodod jätsid minulgi valdavalt õitsemise vahele ja neid üllatus-üllatus võreid leiab ka siiamani ja see on tore :)
Hea, kui asjad edenema pannakse. Meie paar madalakasvulist rodo ei kannatanud ja õitsesid kenasti.
Postita kommentaar