Vihmapüha

Sadama hakkas meil. Juba varahommikul tuli korralik pikk sahmakas, siis korraks pidas vahet, kui poisse lasteaeda viisin (aitäh!) ja nüüd on vaheldumisi tibanud või lahistanud. Lubatakse õhtuni välja ja homme hommikust veel ja siis edasi ma enam ei vaadanud. Meil oli muidu eelmise nädala algusest saadik käsil maja välisvärvimine. Aga õnneks või kahjuks said maja fassaadivärvid juba selle nädala esmaspäeva õhtuks otsa, niiet vihmast pole suuremat tüli. Kahjuks selles mõttes, et muidugi olnuks tore, kui terve maja saanuks ühe jutiga värvitud, aga nüüd jääb tagumine otsasein ja mõned sutsud teistes seintes augustit ootama. Õnneks selles mõttes, et ära tüütas juba ka - ei läinud nii kiiresti, kui lootsime ja kuskil kõrgel mäeküljel metalltellingutel päevast päeva õõtsuda ei ole päris minu teema. Päeval õõtsusid seina ääres ja õhtul silmade sulgedes voodis takkapihta. Ei olnud vist ka Kadakapapa teema, aga teise korruse kõige kõrgemad, räästaalused osad, ära ta võõpas. Maja uued värvid saavad olema sombuse pilve hall mineraalpind, tumeda äikesepilve hall laudis ja kergelt pruunika varjundiga mullahall sokkel. Sokkel läheb ka töösse alles augustis, sest seal on enne vaja vana värv-krohv maha võtta. Varem oli maja teine ehk põhikorrus kollase ja mitut eri tooni rohelisega viimistletud, sokkel kergelt lillaka varjundiga pruun. Lähiümbruskonna teised majad on ka kas kollased (vanemad) või hallides toonides (uuemad) - niiet sulandume endiselt hästi. Kuigi suvel me sulanduks vist iga värviga - kui puud lehtes, ei ole majast külatee pealt eriti miskit näha. Nüüd hele-helehalli ja tumehalli teise korrusega ei erista vist talvel raagus kasetüvede vahelt ka suurt midagi.

Teisipäeval võtsin siis vahelduseks aiatööpäeva ja istutasin. Sel aastal on väike köögiviljalapike uues kohas - selles ainsas, kus päikest jagub pea terveks päevaks. Herned, aedoad, porgandid, salatid ja till on juba nina mullast välja ajanud, istutasin neile seltsiks mõned suvikõrvitsad. Lillepeenardesse istutasin hostasid, karpaadi kellukese, sõnajalgu, paar põõsast, rodo ja veel nipet näpet. Hosta "Multasormi" jäi viimatiselt istikujahilt näppu - head paksud-tugevad lehed tal.

 Hostale "Patriot" istutasin õrnemat pitsi kõrvale - maarja-sõnajala Dryopteris filix mas "Linearis".

Mõni koht suures peenras on juba täis nt see kobarpeade ala. ,Suurte täiskasvanud puhmikuteni läheb aasta-paar muidugi veel aega.

Nüüd ongi täiesti erakordne seis - keset juunikuud ei ole mul enam mitte ainsatki istutamist vajavat potti. Kõik, mis olid, said täna mulda ja isegi mõne vangerduse mullast mulda tegin. Kollase metsvitsa tõin siniselehelise hosta alla.

 Mõned "kassipojad" muidugi on, nt sauna aknalaual talvitunud kaktused Eesti aeda viimiseks või paar potti sõpradele. Ja pistikukassetid... Nojah, kuna potiplatsile tekkis ruumi, siis tegin kassetikese pukspuu pistikuid.

 Pukspuu emataim on potiga peenras, ei tea veel, kas tahan teda lõplikult siia või Eesti aeda istutada. Igatahes talvitus see pukspuu möödunud karmil talvel siin ilma mingi katteta 100%-liselt - mitte üks võrsetipp ei saanud kahjustuda. Vott, nii vinge tegelane! Aga ta on ka kaua põhjamaise karmi kliimaga kohanenud - emataim on pistikuna korjatud Eestis ühest praeguseks võssa kasvanud mõisapargist.

Rodod talve nii vingelt üle ei elanud - sel kevadel õitses vaid Catawbiense "Grandiflorum" ja sedagi üksnes ühe õiega (isegi tervet õisikut ei suutnud teha). Kõige õnnetumalt läks eelmisel sügisel hooaja lõpualelt ostetud "Dora Amateisil" - lume sulades tundus esialgu veel täitsa roheline, siis soojenedes tõmbus üleni pruuniks. Rohekaks jäi vaid üks tilluke oksake, mille olin paljudamise huvides maha sügisel maha surunud. Olin veel lootusrikas, et ehk saan mahakoolutatud oksakesest uue taime kunagi hargnema, aga nüüd viimastel päevadel - üllatus-üllatus - Dora ajab oksatüvedelt mulla lähedalt uusi pungi ja võrseid! Lõikasin siis surnud osad uute pungadeni tagasi - tubli tüdruk, saab tast veel täitsa asja.

 Viinamarjadega tundus asi ka täiesti ühel pool, aga eile leidsin, et tänu sügavale istutamisele, on nüüd keset juunit hakanud mullast uued võrsed tulema. Mõlemal - juhhei! Lõpetuseks veel paar klõpsu - kõrged valged laugud hakkavad avanema.

Jaaniroosihekk trepi servas õitseb ka, aga tänase vihmaga olid õied pildistamiseks liiga nukralt longus. Kirju lehega kurereha Thela aiast näitab oma purpurlillat õit.

Kokkuvõttes, elu Mustikaias tasapisi edeneb ja õisi on sel aastal juba mitu korda rohkem, kui eelmisel.