Marketanpuisto

Seoses Köögikata äsjase külaskäiguga üle lahe võtsime ette mõned hulkumised ümbruskonnas. Neist aiandusliku poole pealt uudistasime ringi Espoos asuvas Marketanpuistos - näidispargis, mis sisuliselt annab aiandusfirmadele võimaluse eksponeerida oma toodangut ja teenuseid. Ja eks aiaomanikulgi on ju lihtsam valikut teha, kui on võimalik näha erinevatest kõnniteekividest laotud teid, kivimüüre, aiapiirdeid, väikeehitisi kokku sobitatult taimestusega. Siiski ehitiste osas käesolevast postitusest ülevaadet loota ei tasu - mind huvitab hetkel eelkõige kihiline taimestus ja liikide valik, mistõttu on on ka postitus sinnapoole kaldu. Nimelt Soomes ringi käies on tekkinud arusaam, et siinse haljastuse lopsakas ilme saab alguse just kihilisusest. Eestis näeme ju valdavalt, et puudealused on paljad, kaetud muru või vahel harva ka madalate suvikutega, mis ühelt poolt küll jätab avara vaate, aga teisalt mõjub vahel kõleda ja igavana. Ka põõsaid kasutatakse sageli heki või grupina üks liik korraga. Seevastu Soomes kohtab palju julgemat miksimist.

Tugimüüriga saareke, kus kokku sobitatud okkalised ja suvikud.

 Siit tulevadki pildid minu lemmikosast Marketanpuistos - täiskasvanud kihiline istutus puudest, põõsastest ja püsikutest. Kokku on sobitatud okkalised ja lehelised. Tugimüüri puhul on kasutatud neidsamu ajatu välimusega ja tänu disainitud profiilile end ise paika laduvaid kive kui Mustikaaias. Ka ei ole sellise aia rutiinne hooldusvajadus kuigi kontimurdev - suurte puude varjus juba iseenesest pole umbrohul täit kasvuhoogu ja pinnakatjatest alustaimestik pidurdab omakorda. See on see, milleni tahaks ka Mustikaaias jõuda - oleme ju ise kesksuvel pikalt ära ja teisalt, kui kunagi tuleb plaani kinnistu müük, siis ei taha ka uuele omanikule aiaorjust kaela laduda.

 Kasutatud on eelkõige tugevaid, jõulise kasvuga sorte. Õitsevaid püsikuid pole palju, aga need on valitud nii, et midagi siiski kogu aeg õitseks - praegu annab tooni astilberühm, kitseenelas neist paremal on ära õitsenud. Nii ei pea kõrvutiasetsevad püsikud omavahel õieilus konkureerima - igaüks saab solistivõimaluse omal ajal.

 Siidpööris ja pihlamarjad.

 Puude alune alustaimestik ei pea olema ühtlaselt madal ja tasane, siin annavad pildile lopsakust ja elu kääbumägimännid. Ja õisi polegi vaja.

 Siin on küll alustaimestik ühtlasemalt madalam, aga see-eest lisavad särtsu müüri eesserva istutatud suvikud - pelargoonid.

 Teeraja teisel pool tugimüüri pole, pinnavorm on seal paremale laskuv. Kuna kasutatud on kõrgemaid põõsaid, siis kallakut näha ei ole.

 Siin üks põõsas+põõsas miksvariant teeservahekiks - alumine põõsas on võnk-pärgenelas, mis hoiab sünnipäraselt oma kompaktset ümarat vormi ega vaja pügamist. Võnk-pärgenelat oli kasutatud üsna rohkelt ja vahel ka täitsa segi teiste taimedega nt väga efektselt mõjus hele kollakasrohelise lehestikuga pärgenelas koos roomava kasvukujuga sama kõrge sõstraga, mille lehed olid juba tumepunaseks värvunud.

Ka päikeses oli kasutatud palju põõsastest pinnakatet - võnk-pärgenelas segi roosaõielise jaapani enelaga.

 Viirg madalamat pinnakattetüüpi - hapulembene mustika-pohlavaip.

 Vahelduseks vaateid natuke teisest ooperist päikeses.

Lisatud hiljem: Selle foto juurde tahtsin selgituseks lisada, et tühja sest uhkest kannapotist, aga vau-efekt on mustjas värvitoonis pingi taga laiuv heleroheliste lehtedega sihvakas lursslillede rivi - kujutage ette, kuidas see nädala-paari pärast lehvitab veel oma kõrgeid valgeid õieküünlaid tumeda puuderivi taustal!

 Ja taas varjualad - kalmuhaljastuse näide koos roniva hortensiaga maakivimüüril.

Püsikutest pinnakatjad vihmavarju-tüüpi võraga puude all - heleroheline paremal on kurereha.

 Paremal pool teerada kukeharjavaip.

 Ja natuke kõrgemaid õisi sekka.

 Oletan, et Köögikata teeb sellest käigust samuti postituse, ikka omast vaatenurgast  - niiet piiluge sinna ka.