Rokokallio - peidus pärl

Rokokallio näris juba ammu hinge - netis oli kõlakaid, et väga lahe koht, aga meiesugusele massituristile sobiv puust ja punane sõidujuhis, nt autokepsule söödav aadress, näis olevat hästi hoitud saladus. Mis seals ikka - ajasime siis hommikul kaarte pidi näpuga järge - ühel sihtmärk, Google versioonil jällegi teenimed, tuvastasime sihtmärgile lähima nimelise tee ja sõitsime õnne katsuma. Ei olnudki nii keeruline - seal, kus nimega tee otsa sai, oli juba suunaviit toeks olemas. Edasi suundusid vaid kaks rattajälge ja ühel hetkel lõppesid needki väikese platsikesega. Jätnud auto maha, võtsime haneritta ja asusime kitsukest rada mööda vallutama Uusimaa kõrguselt teist mäetippu. Maastik oli kaunis - kopi või oma aeda, kui saaks või oskaks. Täitsa hooldusvaba pealegi, ilma ühegi naadi või nõgesevarreta.

 

 Ja varsti olimegi mäelael, mille tipus paikneb väike püstkoda - Rokokota. Huvitav, mis seal sees on? Oi, põnev-põnev!

Ma ei hakka siinkohal salatsema - ikka tähtsaim põhjamaises kliimas - ahi, lisaks paar pinki, logiraamat. Koja ees kiilal kaljupinnal veel avar lõkkeplats, kus meiegi hiljem piknikku pidasime.

Aga siit meie retke imelisem aah ja ooh osa alles algas. Rokokallio edelakülg on kõrge astang täis kaljulõhesid, koopiad, rahnusid. Oli see algaja õnn või mis, aga üsna kerge vaevaga leidsime jõukohase laugema koha astangus, kust kogu seltskonnaga allapoole laskuda. Siit männi ja kuuse vahelt me alla tulime.

Sinine täpike ülal on meie seeneämber, millest ajutiselt loobusime, et jätkuks käsi kaksikute tõstmiseks-ohjeldamiseks. Seda enam, et kätebilanss on praegu ajutiselt piiratud - pärast seda, kui Kadakapapa kaks nädalat tagasi katust puhastades koos redeliga alla sadas ja küünarliigesele kipsi sai. Punane ring kuusetüve kõrval on miski fototrikk, mille ilmselt päike ja kaljueendilt sorisev veenire üheskoos joonistasid.

 Allpool oli palju erinevas suuruses kaljueendeid - mõne alla mahuks istuli...

... teisele jälle suuremagi seltskonnaga seisma. Meil vedas nii ilmaga kui ka valitud pealelõunase ajaga - hommikul oleks päike olnud kaljuseina taga peidus - nüüd paistis läbi puuvõrade, valgustas ja maalis varjumustreid kaljuseinale.

 Ja kaljuastang oli muidugi võimas - kohati nii kõrge-kõrge, et tipu nägemiseks tuli pea päris kuklasse ajada.

 Igaüks saab siin valida omale jõukohase raja - kivide ja rahnude vahel või peal või mööda kõrgemat kaljuseina. Kui ainult oidu jätkuks ohutuid valikuid teha. See seletab ka, miks nii imelisele kohale suurt reklaami ei tehta. Praegu on see koht rahvale liikumiseks omal vastutusel, tähistatud külastusraja puhul tuleks aga panustada turvalisuse tagamisele ja kardan, et sellega omakorda kaoks suur osa selle paiga ilust ja võlust.

 Praegu on siin muinasjutumets, võimalus ise uurida ja avastada.

 Kõrguvad püstloodis kaljuseinad,

astangud,

kaljulõhed,

 rahnudelabürindid, kus vahel omale teerada edasi otsida ja mis teha, vahel ka tagasi pöörduda,

koopad, kuhu sisse pugeda.

Ja justkui sellest veel vähe oleks, siis terve imepärane sambla- ja taimemaailm. Natuke kivi-imarat

ja natuke rohkem

 Selle kõige sees looduse enda poolt loodud katusealused puhkepaigad.

 Kui te nüüd arvate, et Rokokallio pärast eilset matka enam hinge ei näri, sest "käidud-nähtud, lahe koht, võib olla tuleks teinekordki", siis nii seekord pole - närib ikka samamoodi edasi...või hulleminigi, sest äkki jäi midagi nägemata... kindlasti jäi... aga mäe muud küljed... ja Munamäki (naabermägi põhja pool) - sinnapoole suundus teine jalgrada autoplatsilt... ja sealgi näitab kaart astangute tingmärke...

Aga vott, mind õelust - miks see Rokokallio ainult mind peaks närima, näringu ja ahvatlegu nüüd teid kah! Vaid 50 km Helsingist ja laevad sõidavad iga tunni-paari tagant :)