Pühapäev, oktoober 02, 2016

Konianvuori

Kuldse sügise päikesepaistelised ilmad on lausa loodud metsaretkedeks. Sest hakkab meil vist tasapisi traditsioon kujunema - juba kolmas sügis läheb. Kolme aastaga võiks ju mägede ja kaljunukkidega juba harjunud olla ja vähe lõdvemalt võtta, aga ei  - on vaja ronida hoopis kõrgemale ja veel järsemalt. Täna võtsime sihtmärgiks Konianvuori mäe Moksjärve kaldal, siinsamas koduvallas. Google Mapsi järgi tundus, et autoga mäejalamile vuramine on käkitegu. Tegelikkuses nii libedalt ei läinud - sealt edasi, kus viimased majad teeservas ära lõppesid, oli ka tee ise võssa kasvanud. Ei muud, kui tagasi ja teiselt poolt uuesti. Veel teisegi korra õnnestus end järve äärde tupikusse keerata, aga kolmandal korral jõudsime juba sinna, kuhu vaja. Mitte küll enam mäejalamile, aga vähemalt mäeni viiva kilomeetrise jalgraja algusesse. Raja esimene ots kulgeski kahe mäe vahel kergete tõusude ja laskumistega. Seltsiks loodus nagu loodus ikka - kord lehti rohkem, kord okkaid, aga valdavalt segamets. Kõnnitud, joostud, seistud, jalutatud, üle oja hüpatud, longitud, jõudsime ühel hetkel üsna alla järve äärde, kust üsna märkamatu puust viit teerajalt vasakule mööda kitsukest kitserada mäkke juhatas. Mäe tipu pool oli näha püstloodis kõrge kalju. Otsutasime proovida, kuigi suhteliselt realistlik pilt ütles, et kaljujalamil tuleb meil võib olla tagasi pöörduda.
 Jõudnud kaljujalamile, leidsime toreda koopa. Me kaksikutega jäime esialgu siia jalgu puhkama.
 Koopa kaldus laele oli loodus puukujutise maalinud.
Kadakapapa läks luurele. Eee... nii hirmus see siiski polnud, kui paistab ja väikese peatuse järel jätkasime sealt rada juba kõik üheskoos. Fotoka pakkisin küll ajutiselt seljakotti ära ja jope jätsin maha murdunud puutüvele - ikka selleks, et vajadusel rohkem vabu käsi oleks.
 See ronimine tasus ära - peagi avanesid võrratud vaated Moksjärvele ja metsamaastikele. Kuldses sügisehtes saar järve keskel oli kui kirsimari tordi peal.


 Maailma tipus

 Uudistasime pisut ka mäe otsas ringi.
 Ega see elu elu seal ilmalael nii kerge pole - mõned puud olid lausa küüru jäänud.

 Kui tundus, et paremaks enam minna ei saa, siis magusamaks läks küll - mäevallutajate õunatoscapiknik!
 Ja taas allapoole - seekord kaljuservarajalt laskudes fotokat enam kotti ei peitnudki.
Ikka kaljude kõrvalt ja üle kivide, tasapisi allapoole.
 Üks väiksem koobas poolel teel, kus poisid sel aastal mahtusid veel püsti seisma.
 Ja juba paistis eemalt ka meie esimese peatuspaiga koobas.
 Veidi enne viimast oli kaljus vähemalt 10m pikk lõhe, mis teises otsas tundus ristuvat järgmise, ristsuunalise lõhega. Poisid oleks sinna luurele mahtunud, aga ilma saatkonnata neid sinna ei lubatud ja saatjaskonna gabariidid paraku lubasid vaid lävelt uudishimutseda.
 Veel viimane pilguheit tippu.
Tasamaa inimesele on ikka nii harjumatu - ühel hetkel oled maailma tipus ja vaatad maale ja metsale ülalt alla ja järgmisel hetkel oled juba ise pisike putukas puuhiiglaste all.

4 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Iluson see kaljune maastik, vallutage ja nautige :)

Krissu ütles ...

Võimas ja mõjus. Usun, et lastele jäävad väga erilised mälestused ja muidugi tore, et saate seal avastada ja korjata elamusi. Mõnusat sügist sinna maale!

MUHEDIK ütles ...

Niiviisi saavad teist tõelised alpinistid. Olen neid kaljusid ja metsaaedu lähedalt näinud, ilusad ja võimsad, aga mind küll nad ronima ei ahvatlenud :D

Köögikata ütles ...

Äge!