Mustila - põhjamaine džungel

Võib ju mõelda, et kui kord juba lahe põhjakaldale kolitud, küll siis jõuab kõik sealsed tähtsamad pargid ja aiad hops läbi käia. No ei käi see nii lihtsalt ühti. Mööduval nädalavahetusel sai siiski üks käik teoks - koos kaasblogijaga Rose (Tea's Garden Stories) võtsime suuna Mustila peale. Päris otse see sõit algul ei läinud - saatuse tahtel põikasime millegipärast korraks Vuosaari kaubasadamasse - aga arvestades, et autos oli kokku kaks blondiini ja 4 gps-i, siis isegi libedalt läks.

Jätnud piletiraha Mustila arboreetumi kohvikusse ja saanud arboreetumi radade kaardi, siirdusime esimeses joones taimemüügiplatsile - esiteks oli mul väga vaja Soomes aretatud hübriidmurakaid "Aura" ja "Astra" ning teiseks "tark ju tormab", sest mine tea - vastasel juhul oled äkki pärast millestki elutähtsast ilma jäänud. Tore oli näha, et päris mitmed müügiplatsil esindatud taimedest on Kadakaaias juba olemas ja nende suhtes mingit kiusatust ei tekkinud. Hübriidmurakate raha jäi ka seekord alles - neid lihtsalt polnud. Aga džunglinäoga söödava asimiina Asimina triloba juures käis klõps ära ning sortide "Pennsylvania Golden" ja "Allegheny" seemikud kolivad kevadel Kadakaaeda. Seda juhul muidugi, kui nad saabuva talve ikka Mustikaaias potis üle elavad.

 Edasi võis südamerahus puistut avastama minna. Ootamatu oli, et kõik alale istutatud taimed kasvasid nö metsakoosluses - mingit muruniitmist ega rohimist siin ei harrastata, kui välja arvatud väike taimede ettekasvatusplats kastpeenardega, aga needki olid multši all. Ei saa välistada, et väikeste taimede kõrvalt siiski vahel mõni umbrohi välja tõmmatakse, aga silmaga eristatavaid selgepiirilisi peenraalasid Mustilas pole. Alul käisime mööda kaardil ettenähtud ja looduses märgistatud radu - oli tuttavamaid liike ja tundmatuidki, aga esmamulje oli väga "mainstream". Väga majesteetliku mulje jätsid võimsad ja vanad, aga siiani tiheda võraga ilusad tumerohelised õilsad nulud Abies amabilis.

 Ka noorukese õilsa nulu kasukas on väga tihe, tume ja kaunis.

Kogu arboreetumi alal on muidugi väga palju erinevas suuruses rodosid. Suve algul rodode õitsemise ajal on siin väga võimas vaatepilt.

Minu pilku aga püüdis ca 50 cm kõrgune mõnusa pinnakatte moodustanud igihaljas "Tiuku".

 "Tiuku" on Mustilasse kolinud tegelikult juba 1950. aastatel arvatavasti sakslasest rodoaretaja Dieter Hobbie poolt külakostiks tooduna. Rhododendron catawbiense var.compactum x williamsianum sai omale sordinime "Tiuku" aga alles 2011. aastal. Sort on hea talvekindlusega ja on esinduslikult talvitunud ka lumeta talvedel, mistõttu arvatakse, et tegemist on kõige külmakindlama williamsianum hübriidiga.

Ega õisi arboreetumis praegusel ajal palju olnud, kuid teeservas õitses alles värskelt kanada leeder.

Teisal oli õiterüüs üle 3m kõrgune Bretschneideri hortensia Hydrangea bretschneideri "Bougie".

Tänu oma täidisõitele on "Bougie" nime saanud meil toalillena kasvatava bugenvillea järgi.

Ühel hetkel siiski saime pihta, et Mustilas on veel põnevam, kui suurelt rajalt mööda kitsukesi jalgradasid "nurga taha" džunglisse põigata.

 Džungliliaanid aktiniidiad ja ronihortensiad lippavad mändide toel taevasse. Pildil hortensia.

Lõhikhortensia kivil.

 Kraavi pervel õitses lillakate õitega hiina rohthortensia Deinanthe caerulea

 Elupuid on Mustilas palju-palju - mõne tüvi annab juba raieküpse kuuse mõõdu välja.

Üle 3m kõrgune siilpaanaks Oplopanax horridus

Isegi keskusemaja on džunglist vallutatud.

Märkamatult oli möödunud hea mitu tundi, kui tagasi kohviku juurde jõudsime. Eks natuke jäi hinge närima, et ilmselt jäi veel palju "nurgataguseid" läbi kammimata, aga eks üht-teist sai nähtud ju ka.