Artishokk - Globe artichoke

Juba mitu viimast ööd on külm käinud aias lehti näksimas. Varasematel aastatel mäletan, et kui esimene sügisene öökülm üle käis, siis korralikult - ikka nii, et latakad kõrvitsalehed olid hommikuks kui kokkupandud vihmavarjud kompostihunnikuid katmas. Sel aastal aga teeb külm oma tööd õige vaikselt, hiilides ja nakitsedes leheservi, iga ööga ampsuke rohkem.

First autumn frosts have arrived very secretly this year - just biting a little bit of pumpkin leaves each night.


Aga nüüd artishokist. Olin ta kulinaarses mõttes sel aastal juba maha kandnud, kuid pärast mitmeid signaale, et minult kevadel saadud võimsakasvulised "ohakad" on tuttavate aias õitsema hakanud, uurisin ka oma artishokke lähemalt ja leidsingi leheroseti keskelt kauaoodatud õiepungad! Aga mis nende õiepungadega peale hakata - see oli esialgu väga ähmane.



My biggest artichoke plant

Artishokk Cynara scolymos on mitmeaastane köögiviljakultuur, kuigi kasvatada võib teda ka ainult ilu pärast. Kuni pooleteise meetri kõrguseks kasvav hiigelohakat meenutav hallikasroheliste lõhestunud lehtedega ja siniste õitega taim on pärit Vahemeremaadest.

Süüakse artishoki puhul õisikupunga koos õisikut katvate soomuste alumise osaga ja seda keedetult või hautatult. Toorelt artishokk süüa ei sünni. Artishokk sisaldab tublisti C-vitamiini, foolhapet ja kaaliumi.

I started a few artischoke from seeds this spring and just now, around first frosts, we have some artichoke buds to taste. I found out that preparing and eating the artichoke is a "huge science" which is explained in english here http://www.artichokes.org/

Artishoki valmistamine

Avanemata õisikud pestakse külma veega, tõmmatakse ära mõned alumised pisemad õisikusoomused ja lõigatakse ära vars ning neljandik köögivilja ülemisest otsast. Seejärel kastetakse artishokk sidruni või äädikaga hapustatud vette, et vältida värvimuutust. Ka äralõigatud varrejuppi või kasutada toiduks, kui selle kõva kooreosa eelnevalt ära koorida.

Kui soovitakse valmistada täidetud artshokke, siis venitatakse eelpool kirjeldatud viisil ette valmistatud õisiku järelejäänud soomused laiemale ja eemaldatakse õisiku südamik. tekkinud avausse ja välimiste lehtede vahele asetatakse täidis.

Artishokke keedetakse püstises asendis 25 kuni 40 minutit sõltuvalt köögivilja suurusest (valmidusest annab märku ka see, kui mõnest ülemisest soomusest tõmmates, see kergesti välja tuleb), soovi korral võib keeduvette lisada sidrunimahla, soola ja muid maitseaineid. Keetmise järel viljad nõrutatakse põhjad ülespidi asendis. Serveeritakse artishokki nii kuumalt kui külmalt, nii täidetult ja erinevatesse kastmetesse dipitult.

Siin lehel http://www.artichokes.org/ on väga selged pildid menüüs - recipes and such - basic preparation - artishoki valmistamisest - ilmselt arusaadavad ka kesisema inglise keele oskuse korral. Keeleoskuse korral leiab siit ka hulganisti retsepte.

Artishoki söömine on jälle omaette teadus - vähemalt minusugusele võhikule - süües võetakse soomus soomuse haaval näppude vahele, kastetakse dipikastmesse ja hammaste vahelt läbi tõmmates manustatakse soomuse pehme sisu (soomuse kestasid ei sööda). Kui soomused on otsas, eemaldatakse noa või lusikaga südamik, mida taas ei sööda. Küll aga on söödav allesjäänud õisikupõhi, mille võib tükeldada ja taas dipikastmesse kastetult ära süüa. Kes spetsiaalsete dipikastmetega jännata ei viitsi, võib dippimiseks kasutada ka sidrunilisandiga pehmet võid või majoneesi või sojakastet.

Sellise pika "artishokiteaduse" peale mõtlesin kohe tükk aega, keda seekord pereliikmetest oma kulinaariaeksperimendi ohvriks tuua - kas lapsi, nagu tavaliselt (neid on lihtsalt rohkem käepärast :) ) või siis seekord hoopis abikaasa - mõnede netiavarustes jalutajate arvates on artishoki söömine väga romantiline tegevus :) . Lõpuks jäi nii, et vanem plika, mees, mina ja ehitaja.

Kuna degusteerimiseks väga palju materjali polnud, ei hakanud ka ühtki spets.kastet tegema ja artisokk sai lisandiks Hellmann's majoneesi. Selle pika jutu peale tahate nüüd kindlasti teada, et kuidas maitses - natuke naljakas ja omamoodi, nagu kõigi uute asjadega, paha ei olnud kohe kindlasti mitte, aga minust ilmselt artishokifänni ei saa. Samas tütar arvas, et tema sööks hea meelega teinekordki. Meestele roog sobis väga hästi. Ja "beebipungad" maitsesid nagu etemini, kui suured.

We tried artichoke with Hellmann's mayonaise - it tasted OK, but likely I didn't get infected by artichoke love desease. Though men really liked it, I wonder they were too hungry or what?!

Seened, mets ja investeeringuteooria

Ega meie väikest haavasalu, kus sihvakate haabade vahel kasvab tegelikult ka väga palju muid puuliike, nüüd päris metsaks nimetada saa, aga kui kiiremal ajal suurde metsa ei jõua, on see siin igati asjalik varuvariant. Haavasalul on mitu head omadust - esiteks on ta siinsamas, vaid kümmekond meetrit ukselävest; teiseks kaitseb ta me elamist ja ukseesist läänetuulte eest; kolmandaks on loodus seal kujundanud väga meisterlikult mõnusaid nurgataguseid, kus lastel vahva ronida ja mängida - kodu või kohvikut või oravaperet või midaiganes nende fantaasia parasjagu pähe toob... Seda nimekirja võiks jäädagi tippima.

Looduse enda kujundatu on tasemel - siin pole vaja pildistamiseks parimat võttesuunda otsida, võid sihtida objektiiviga siia

või sinna,

ülevalt alla,

või alt üles,

puu sisse

või läbi puu - ikka jääb midagi põnevat pildile.

Praegu on haavasalus seeneaeg, st. eelkõige võitatikuid. Neid ja palju teisi seeni oleme siia juba mitu aastat "külvanud", aga kahjuks muud ei ole end ilmselt piisavalt mugavalt sisse seadnud. Natuke kahju on, et meie pere suured lemmikud sirmikud pole kasvama hakanud, samas ega ole ka eriline vaev aeg-ajalt poole km kaugusel "päris metsas" neid tsekkamas käia.

Möödunud nädalavahetusel, kui pere vanim, 11 a, piiga haavasalust seenilt tuli, pidas pereisa talle näitliku loengu teemal, mis on investeerimine - "kas sa tead, mis tähendab investeering? Investeering oleks olnud, kui sa need pisemad seened siin karbis oleks täna metsa jätnud, paar päeva hiljem oleksime neist saanud tunduvalt rohkem kasu! Meie ukse all pole ju karta, et keegi need sinu eest ära korjab..." No ja kui paar päeva tagasi uued tatikud oma ninad välja olid pistnud, me siis investeerisime ja ootasime... Tänaseni... Lõuna ajal loodetud kopsaka kastme järgi minnes, oli investeering end esmapilgul tõesti tublisti kasvatanud! Paraku aga on investeerimine risky business - kogu meie suur investeering oli sedakorda korralikult läbi ussitanud... Pisikestest seenepoegadest kastmejagu siiski venitab välja. Tundub, et tänaõhtune jätkuloeng "Investeerimistegevusega kaasnevatest riskidest ja nende analüüsist" saab eelkõige olema suunatud finantsjuhtimisalal kõrgelt haritud pereisale :)

Varandus maetud!

Täna oli siis üle pika aja üks kena päikeseline hommik, mida ei saanud mitte jätta kasutamata. Eriti arvestades asjaolu, et eelnevad päevad on kõik valdavalt kulunud köögis köögiviljade puhastamisele, lõikumisele ja purgitamisele, siis olin ma igati ära teeninud võimaluse millegi meeldivamaga tegeleda. Nii ma asusingi põõsaste ja püsikute ette ja taha ja isegi alla matma oma kokkukraabitud varandust :)

Tulbid siiski mulda ei läinud - las ootavad oma aega veel. Kõik ülejäänud ja mõned lahtiselt soetatud lisaks aga küll.

Varanduse hankimisega oli lugu nii, et oleks võinud eesti rahvaütlust - "enne Pariisi, käi Nuustakul ära!" järgida ja kõigepealt lähemad lillepoed läbi tuulata, aga mina kibelesin ikka suurde linna - Tallinna siis. Paraku oli seal küll tulbisibulaid ja natuke nartsisse, aga muude sibulate koha peal täitsa tühi auk (isegi mõne maaletooja esinduspoes). Mõned päevad hiljem Kuusalu lillepoodi (see torni oma) sattudes oli üllatus suur - oli lauke, oli preeriaküünlaid... Veel parem üllatus tabas aga nädalavahetusel Rakvere Decora lillepoes - nii palju lauke ja igasuguseid muid vähemlevinud sibullilli!

Laugud
Tundub, et olen lauguusku - mina, piisavalt mugav ja laisk inimene, ja laugud, kes meelsasti elavad mitu aastat puutumatult ühe koha peal, sobime kokku. Omapärased keratüüpi õiepallid on siinkohal lisaboonus. Eelmisel aastal panin laukudega pisut puusse - mõne puhul kõrgusega, mõne puhul jälle ei olnud arvestanud laugulehtede varase kolletumisega. Sel aastal püüdsin targem olla ja kolletuma kippuvate lehtedega sordid püsikupuhmaste ja kääbuspõõsaste taha sokutada.

See järgnev jutt on küll rohkem mulle endale kui kellegi teisele, aga pean ta kuskile kirja panema, et mitte mõne aasta pärast avastada, et olen peenraid laiguti kahe-või kolmekordse sibulakihiga katnud...

Peenras leidsid koha:

1. Roosa lauk allium albopilosum hallnelgipuhma ees ja lilla peekerlille taga
2. Koonuslauk allium sphaerocephalum hiina astilbe pumila all
3. Taevassinine lauk allium caeruleum roosa peekerlille taga
4. Hiidlauk allium giganteum kolme veigela keskel
5. Karatau lauk allium karataviense veigela 'purpurea nana' ees

Lisaks vajavad üles kirjutamist eelmise aasta laugud:

1. Aflatuuni lauk allium aflatunense 'Purple sensation' kirju käokinga ees
2. Turkmeenia lauk allium christophii salveide ja astilbede vahel
3. Allium oreophilum karpaadi kellukate ees
4. Lauk 'Hair' ...hm?...eee...juba ei mäleta...kusagil kadaka juures

Muide, allium christophii (see suure üle paarikümne cm diameetriga helelilla keraõiega lauk) seemneid võin praegu sügisel postiga saata, kui keegi soovib. Aga siis peaks nobedalt teada andma, sest nad tahavad "talve alla" (nii armas väljend :) ) külvamist nagu ma seemnemaailma lehelt laukude kohta lugesin.

Aarum. Teda mul polnud, aga lehed on ju nii ahvatlevad ja õied ka ja kirkad mummulised viljatõrvikud... Itaalia aarum arum italicum tahab varju või poolvarju ja nats niiskemat pinnast - sai siis kirburohu varju.

Nartsissid. Jälle ühed laisa inimese lilled. Valged kobarnartsissid 'Erlicheer' jäid jõulise kasvuga punase roosi taha ja 'Lemon Beauty' ringpeenra vasakusse väravaposti.

Krookused. Kollased suureõielised said Sammy Russelli ette ja lilla-valgekirjud 'Vanguard' kuradipuu ette.

Nüüd on, mida kevadel oodata!

Veel:
1) Tulp 'Lilac wonder' madala sinises peekerlille põhja pool küljel
2) Krookus 'Negro Boy' kuradipuu lõunaküljel
3) Krookused kollase-pruunikirjud triibuline ja 'Zwanenburg Bronze' kollase lupiini, varase päevaliilia ja 'The Rocket'i vahel
4) Allium moly liivaala küljel kivi taga
5) Nartsiss 'Obdam' vasakus väravapostis liatriste vahel ja taga

August tarbeaias

Augustikuine tarbeaed on kui hulgiladu, kust kraami täis kastid voorivad köögi poole ja tühjad aeda tagasi. Viimastel päevadel on asi puhta hulluks läinud - juba on kärugi käigus! Kuidagi järsku tuli see sügis ja öökülmaähvardus, aga et kõrvitsad on juba päris kõrvitsa mõõtu, siis oli igati mõistlik need ulualla ära tuua.

Lisaks suvikõrvitsatele kasvas meil sel aastal kolme sorti kõrvitsaid - suur võikollane 'Gigant', mis kasvas tõesti suureks hoolimata sellest, et seeme sai mulda alles juuni keskel; rohelise koorega õlikõrvits, mille seemneid on lastel mugav talvel näksida, sest kooreta seemneid pole vaja kestadest puhastada ja spagetikõrvits (valge). Ega ma täpselt teagi, kas spagetikõrvits on pigem kõrvits või suvikõrvits - igatahes ajab ta oma viljad pikkadele võsudele nagu tavakõrvits, mitte ei kasvata põõsast nagu suvekõrvitsad enamasti.

Ka arbuusi ja melonikasvatus läks sel hooajal asja ette. Arbuuse saime kenasti juba eelmiselgi aastal, aga meloneist jäime tollal täitsa ilma. Nii ei olnudki mul sel aastal teab mis motiivi meloniseemneid osta ja külvata, küll aga panin talvel supermarketist ostetud kantaloupe-tüüpi meloni seest seemned tallele ja külvasin need kevadel mulda ja oh, mis kena üllatus - sel aastal sai ka meloneist asja!

Tomatitest nagu arvata oligi, tulid suuremad, ehk nii poole kg kanti tegelased, kergest kiletunnelist. Siin üks nunnu konkursi kandidaat üle 600g.

Kurgid, tomatid, paprikad,aedoad on terve augustikuu rännanud purkidesse - marineeritult ja soolatult, salatina ja supipõhjana. Ühtki salaretsepti mul pole - mis internetist silma kargas, seda tegin.

Eile tõestasime maisiteooriat. Maisiteooria ütleb: Pott olgu enne tulel, kui maisi korjama lähed!

Vesi juba kees, kui maisitõlvikutega alt aiast tagasi jõudsin - suskasin siis need potti ja lisaks poetasin veel ühe paar päeva tagasi korjatud tõlviku teiste sekka.

Uskumatu, kui suur vahe on äsjakorjatud ja paar päeva seisnud maisil! Värskelt korjatud mais on keedetult ülimalt magus, seisnud mais aga absoluutselt ilma igasuguse maitseta. Igatahes kinnitas meie pere hindamiskomisjon teooria paikapidavust 100%-liselt ja täiesti maitsetu varemkorjatud tõlvik rändas kompostiämbrisse.

Positiivsest küljest näitasid end sel aastal nuikapsad - mu kevadised seemneostutiirud otsimaks "nuikapsast, mis ei putku" kandsid vilja ja tõepoolest on erinevalt eelmisest aastast seekord sattunud mõnusad mahlased nuikapsad ilma puitunud kiududeta viljakehas.

Esimest aastat kasvasid tarbeaias rooskapsad. Nendega läks...eee...nii nagu esimeste vasikatega ikka pidavat minema - nimelt ei pidanud ma vajalikuks õigel ajal rooskapsateadust tudeerida ja seetõttu jäid aug alguses taimede ladvad näpistamata :( Aga noh supi sisse oleme sealt minikapsaid ikka saanud ja küllap jagub neid talveks sügavkülmagi.

Mõned tegelased tabeaias hiilgavad rohkem ilu kui kasuga - hetkel on täies õieilus ligi 3m kõrgune maapirn ehk topinambur. Ta mugulad sünnivad küll süüa ja maitsegi on mõnus, aga kuidas neid tillukesi kääänulisi mugulaid koorida nii, et see tegevus esimese 5 minuti jooksul totaalselt ära ei tüütaks, seda ma küll pole veel avastanud. Kahju!

Ka artishokk ei jõua sel aastal saagini - muidu ilus ja uhke on ta küll!

August iluaias

Esimesed kollased kaselehed murul, sügisastrite avanevad õiepungad, hommikune karge õhk - nüüd on siis selge, et suvi on oma kohta loovutamas sügisele. Ka pikem vihmaperiood on käes - on paras aeg üle vaadata augustikuu aiapildid.

Käesoleval aastal võimutsevad ringpeenras üheaastased valged tubakalilled. Järgmisel aastal, kui püsikud juba suuremad, neile siin enam kohta ei jätku. Sest on isegi tiba kahju, sest õhtuti, iseäranis peale vihma, on tubakalillede meeldiv lõhv kaugele tunda.

Esiplaanil przhevalski kobarpea. Kobarpeade õitsemise juhatavadki sisse Przhewalski kobarpea ja saleda kobarpea pikad tõrvikukujulised õisikuküünlad.








Järgmisena löövad õied valla hambulise kobarpea sordid 'Desdemona' ja 'Marie-Britt Crawford'. Neist viimane (pildil) püsib kuni õitsemiseni täiesti punaselehisena andes peenrale värvi juba enne õisi. Õitsemise ajal muutub lehtede puhastumepunane värvus siiski rohekamaks.

Lõhestunud lehtedega kobarpea, ametliku nimega tanguutia kuldkepp, erineb oma pereliikmetest omamoodi koonusekujulise õisiku poolest. Ka on ta hilisem õitseja.

Sügisheleeniumi (kollane esiplaanil) ligi 2m kõrgune puhmas ei jää kaugelt märkamata.















Sügisheleenimi 'Helena Red Shades' kõrgus jääb 1,2m kanti, nimetatud segust leiab nii punaseid kui ka kirjusid sügisheleeniume.


















Kõrgekasvulistest suve lõpu õitsejatest väärib märkimist ka kanepilehine ristirohi, kes mingil määral sarnaneb lõhislehise kobarpeaga.










Suve algusest saati on väsimatult õitsenud nii kõrged kui madalad mõrsjalilled, madalate mõrsjalillede puhmikud on nüüdseks kokku kasvanud ja moodustavad ühtlase tiheda õievaiba.





























Aina uhkema põõsa on kasvatanud nimetu potiroos (köögikata kingitus)




























Pikalt on õitsenud ka peenraroos 'Sunset Song'















Esimesed väikesed liiliapojad juhtusid olema kollased.









Kõrgemad kollakas-kreemikas-rohekasvalged kukeharjad on pärit loodusest.














Ka bordüürpeenral augustis õitsejaid jagus. Monardad, piimjaõieline kellukas, floksid ja buddleiad... Karpaadi kellukaid (fotol) tabas teine õielaine ja kangekaelsetest lupiinidest ma parem ei räägigi.















Käokingad ja floksid olid kindlasti augustikuu "tegijad" - värvikad roosades-sinistes toonides laigud paistsid kaugele silma.
































Sinine elulõng, heleroosa floks ja sinine käoking

















Käokingad - esiplaanil sinine, taga valge-sinise kirju.












Peekerlill


















Buddleia pikad õisikud on liblikate lemmikud










Vialii priimula üllatas oma õiega juba külviaastal.













Päevaliilia








Hiina astilbe on tore pinnakatja, kes talub päikest ja kuiva teistest astilbedest tunduvalt paremini. Aitäh Kaiele!

















Kukesabad ees ja lilla hiidiisop tagaplaanil

Köögikata kaudu kevadel saadud helelilla suureõieline elulõng õitses suvel juba rikkalikult.

Savine maa - süllekukkunud õnn

Nüüd, kus me oleme oma 4 aastat siin mütanud aeda rajada, saan ma tõeliselt aru, mis õnn on omada savist maad! Taimed lokkavad ja muru haljendab ka põuasemal ajal, samuti pole ma veel mingit vajadust tundnud kunstväetiste järgi. Savise maa võime kinni pidada mikroelemente ja vett annab tubli kokkuhoiu kastmisele-väetamisele kuuluvas ajas ja rahas.

Siiski mitte esimesest hetkest pole ma osanud siinse savise mulla väärtust tajuda. Esialgu oli ükskõiksuse periood - kui ma, korteriinimene, polnud varem aiatöid teinud, kust ma võisingi mõista mulla tähtsust? Tähtis oli vaid see, mis välja paistis - lilleaas, suured maakivid, huvitav pinnareljeef...

Esimesel nö. aia-aastal, kui tegin algust viljapuude istutamisega ja rajasin esimese tillukese tilli-hernepeenra, valdas mind masendus - see savine muld oli tihke, raske, vastikult nätske - iga killukese rohumätta mullast puhtaks sopsutamine nõudis kohutavalt jõudu ja energiat.

Ka peenrakese ja puudealuste rohimine oli neetult vaevaline - lootusetu oli sealt mõnd umbrohtu koos juurega välja õngitseda. Savine muld oli helehall ka pärast äsjast kastmist, kastmisvesi ei imbunud maasse vaid kippus moodustama pinnaloike madalamatesse kohtadesse, kuivana jälle tõmbus kivikõvaks. Ostsin poest turvast lootuses rasket savipinnast kohevamaks ja pehmemaks muuta, paraku tulutult - kuu aja pärast oli savi kogu turba "ära söönud" ja pinnas sama kivikõva kui ennegi.


Vähe sellest, mis ma siis tasuks sain raske töö eest? 20cm kõrgused juuspeene puitunud varrega tillinääpsud, kidurad herned... Siiski, päris tühjade kätega ka ei jäänud - sõnnikuhunniku otsas kasvatatud kõrvitsad ja kabatsokid olid vägevad! Ehk olidki need kõrvitsad ainsaks motivaatoriks, mis sundis mind järgmise aiahooaja eel õhinaga veel rohkem seemnepakke soetama ja juba kevadel külvikassettides ja pottides taimi ette poputama...

Igatahes sealt alates on aiandus olnud pigem lust ja lillepidu, sest savine maa on super! Ainus mis tal endal puudu jääb, on

KOMPOST!

Esialgu ei olnud muidugi kompostiga priisata, siis kasvatasin taimi "savipotis" ehk kaevasin iga taime jaoks peenras augu, mille sisu täitsin sõnniku ja kompostiga. Ridamisi kasvavatele köögiviljadele tegin lausa sõnniku ja kompostiga täidetud kraavi piki rida, kuhu külvasin seemned. Ja tasugi ei jäänud tulemata - samast tilliseemnepakist, kust esimesel aastal vaid nääpsud tillid pärinesid, tulid järgmisel aastal juba ülemeetrimehed - lopsakate lehtede ja väikse sõrme jämeduse vartega :).

Tänasel päeval jätkub komposti juba kogu iluaia ja köögiviljamaa kevadiseks lauskatteks, muidugi ei saa siin enam rääkida ühest -kahest kompostihunnikust - väärt kraami toodavad mitu üle 10m pikkust kompostivaalu ja mõned pisemad hunnikud, mida asukoha tõttu on olnud otstarbekam mitte vaaludesse kärutada. Kompostimisele lähevad kõik köögijäätmed, mis teooria järgi sinna sobivad (va ehk paberid, ajalehed, mis minu sisetunde jaoks tiba mürgised tunduvad), hein, mättad, rohimisjäägid, muruniide.

Ja lisaks kõigele muule ka need jubedad sinisavi käntsakad, mis peenraid rajades või muude pinnasetööde käigus ette jäävad.








Kevadel katan sügisest saati kogunenud vaalu küljed heina või muruniitega, peale panen kihi sõnnikut, törts mulda ja peenravaiba, kõige otsa istutan kõrvitsaid, kabatsokke, kurke jmt. Sõnnik ja kõrvitsalistejuured aitavad komposti valmimisele kaasa. Longus kõrvitsalehed aga annavad märku kastmisvajadusest - vaevalt minusugune mugav inimene muidu kompostihunnikut kastma jõuab...






Järgmiseks kevadeks on sel viisil tehtud kompost valmis peenardele kandmiseks. Tõsi küll seal on siis veel taimetükkide surnud jupid näha, mis võiks ehk mõne perfektsionisti ilumeelt riivata, aga minu peenardes on see poolkõdu kompost savise maa multshimiseks parim.


Suve lõpuks on poolvalmis kompost peenardes kõdunenud ühtlaselt tumedaks kobedaks mullaks.




Eks savisel maal ole neid häid omadusi veelgi, aga mulle, kes ma kipun taimi ka keset kuuma suve peenardes ringi tassima, nüüd lausa meeldib, et muld taime väljakaevates juurte ümber ära ei pudene, vaid mullapall kenasti ühes tükis uude asukohta jõuab. Enamik ilutaimi ei pane sellist kolimist tähelegi.
Tavaliselt katan taimeümbruse niiskuse hoidmiseks ka igaks juhuks muruhakkega.