Naabrid ja külalised - Neighbours and quests

Aiablogides on na vaikseks jäänud ja eks ma ise ka. Isehakanud lillekasvataja on vist veel ainuke, kes ikka oma lugejaid ära pole unustanud :) Suvel, kui juttu jagus nii ühest kui teisest, sai siiski muist pilte ka talve tarvis kõrvale pandud. Möödunud suvi oli meie perele esimene siin uues kodus elada ja seda huvitavam oli tutvuda uute naabrite ja külalistega.

This post is presented to our wild neighbours and quests, whom we met in our garden during our first summer (2007) here. Actually there have been more quests, but on different reasons I don't have photos about them all. Sometimes I was not able to react fast enough to catch the rabbits or goats, sometimes there has been situations when photographing is last to think about - for example when we had a pair of swallows flying around in our living room/kitchen area. We live on the border of national nature park - so our garden is full of wildlife. I try to support their living in our garden as much as I can - I even avoid to take pets like cat or dog into our home, as I don't want to scare wildlife away. It's ok for children, too - at least as long as some of wild animals don't escape from children and let peacefully caress themselves, like lizards and frogs.

Kevadele andsid tooni sulelised külalised - esiti oli see järjekindel linavästrik, kes igal hommikul päikesetõusu aegu alustas keksimist meie maja katuseaknal ja ei lõpetanud seda ka mitte siis, kui oli terve pere jalule saanud - oh ei - mitu nädalat lasi ta ühtviisi varahommikust õhtuni välja kolks-kolks-kolks. Aga ühel kenal päeval leidis ta endale sõbra (või oli see sõbranna?), igatahes võis neid nüüd pealelõunati silmata kahekesi meie elutoa maani akende taga edasi-tagasi jalutamas, teineteisest küll ontliku 2m kaugusel, kumbki aeg-ajalt seisatades, et maast väike snack noka vahele krapsata. Veel mõni aeg käis linavästrik meie aknale äratust tegemas, aga üha harvemini kuni lõpuks lakkas käimast sootuks- küllap oli tal nüüd oma peregagi tegemisi ja toimetusi ülepea.

Kui linavästrik piiras me maja väljastpoolt ja piidles meie tegemisi läbi akna, siis üks üleannetu pääsukesepaar liugles läbi avatud terassiukse otse tuppa. Eks see oli üks paras tsirkus, kui me vanema plikaga maja ümber kalpsasime ja linnukesi avatud ustest välja lendama motiveerisime, aga lõppude lõpuks nad välja said ja ellu jäid :) Uskumatu, millisel tasemel toimub pääsukeste omavaheline kommunikatsioon - nii, kui üks pääsukstest väljapääsu leidis, oli ka teine kohe sama teed ta järel! Ja oi, kui ruttu said me maja ustele-akendele sääsevõrgud ette! Juba samaks õhtuks olid kõik augud turvatud!

Ka aias oli suvel palju avastamisrõõmu - üle lilleaasa volksavad jänesed, kitsed, kelle käigutee üle meie krundi läheb ja loomulikult ohtralt igat sorti sumisejaid, liblikaid, sisalikke ja konni. Jah, muidugi konnad - suve lõpuks ma juba suutsin õues plätudes käia ja mitte karjatada, kui jahe libe konn vastu jalga kalpsas. Sest neid on siin palju... no nii palju... kohe nii palju, et tuli ära harjuda :)

See üle 10cm pikk kiilipoiss ei piirdunud ka teps mitte ainult aia külastusega, ta nimelt jäi üheks ööks lausa öömajale. Lootusetu üritus olnuks teda 3m kõrguselt aknakarniisilt alla meelitada, hommikuks siiski oli ta jõud raugenud ja vaeseke lebas põrandal - õnneks siiski veel elus. Ja kui pääsukestest jäi mul suure ähmiga klõps tegemata, siis kiil sai nüüd korralikult jäädvustatud. Õrnalt õue transporditult võttis ta peagi tuule tiibadesse ja läinud oligi.

Sisalikud (kui ikka on tegu sisalikega? igatahes andke andeks mu võhiklikkus, kui tegu ei ole sisalikega) said kiirelt laste erilisteks lemmikuteks ja kuigi nad vaevalt nautisid, et neid paitati, jalutati, söödeti, kõdistati, aksessuaarideks sobitati ja sajal muul moel solgutati, siis olid nad äärmiselt leplikud kogu selle tegevuse suhtes ja ei püüdnud sugugi kogu hingest kiirelt laste käest jalga lasta. Ja ära nad ka selle peale pole kolinud - lapsed teavad täpselt, kus kivivare ääres sõpradel külas käia.

Suve lõpu poole oli tore vaadata kuidas naabertalu kurepere vanem noort poega meie muruplatsi kohal pikeerima õpetas, vastu sügist käis üks vanematest ka öösiti meie maale jäävaid eletriposte "läbi magamas" - kas polnud kasvavate poegadega pesas enam ruumi neljale või kaaluti noorperele tulevaks aastaks võimalikke korterivariante, kes seda teab...Igatahes pisut kummaline tunne oli küll magama minnes voodist akna taga posti otsas seisva kurega tõtt vaadata.

Isegi kui ma tahaksin väga külalislahkena end näidata, pean siiski tunnistama, et mõned naabrid-külalised oleme siiski ka oma maalt välja visanud - siin on näha üks mutt, kes on juba asumisele saadetud ehk metsas. Et mutid on aiapidajate jaoks probleem, siis leiab alatasa kõneainet nende loomakeste püügitehikad - meie tehnika on lihtne: mina karjun, nagu torust tuleb, mees jalutab kohale ja tõstab shokis looma ämbrisse :D Samal meetodil oleme ka kortermaja kolmanda korruse korteris hiire kinni püüdnud, siis kui meil aeda veel ei olnud...

Parem hilja kui mitte kunagi - Better late than never

Parem hilja kui mitte kunagi ja nii ma möödunud nädalavahetusel keset korralikku lumesadu oma vana võlga tanguutlaste ees likvideerisingi. Juba suvel kirjutasin siin teemas, et ringpeenras tanguutia elulõngale mõeldud toelahendus ei toimi ja plaanisin enne talve maasse kaevatud postidele kruvida puust vertikaalsed liistud nööride asemel. Eelmisel nädalal siis lõpuks eraldati mulle kolmandik vajaminevatest liistudest, päev hiljem said need värvitud ja laupäeval kruvisin külge :) Elulõngavõre on nüüd kaarja kujuga 4,5m pikk ja 2m kõrge.

Suve pinnakatjana veetnud tanguutlased on siin pildil muidugi lumevaiba all ja miinuskraadidega ei tahtnud ma neid ka torkima hakata, et uuele võrele aidata. Minu kogemusel ongi kõige kiirem ja lihtsam taimetugesid ja võresid teha pinotexiga võõbatud puitliistudest/postidest. Selliseid võresid on ka vajadusel lihtne laiendada või kohandada spetsiaalsetesse oludesse nt. ümber puu.

At the beginning of summer I was telling that my trellis for clematis tangutica wasn't planned well enough (vertical wooden posts with horizontal natural ropes), so I promised to replace the ropes with wooden vertical strips to add strenght to the construction. Last weekend I fulfilled my promise - better late than never :)

Kevadel katsetasin ka pajuvitstest punutisega - torkasin jämedamad pajuvitsad ringikujuliselt otsapidi liiva sisse ja punusin peenemate vitstega horisontaalsed osad. Võrreldes puitliistudest taimevõrega, võttis punumine tunduvalt kauem aega, kuivades hakkas konstruktsioon kergelt logisema (esimene vasikas ka ju) ja lõpuks suvel selgus, et sellise konstruktsiooni vahelt rohimine ei õnnestu kuidagi. Seega ronitaimetugede osas kaldub minu eelistus edaspidi ikka trelli, kruvide ja puitliistude poole.

In spring I also tried to do a piece of wickerwork to support another clematis, but I 'm not content with that. I don't have skills for that kind of work and it turned out to be difficult to weed inside this construction - so next time I likely will use wood, screws and drill for making trellises.

Ka muist kõrgematest püsililledest vajavad toestamist. Enamus ajakirju (nt. Gardeners World) soovitavaid kukekannuste puhul toestada eraldi iga õievarre, ise leidsin, et variant bambuskeppidest ja nende ümber tõmmatud naturaalsest köiest oli täiesti piisav.

Though some garden magazines suggest to support each delphinium stem individually, I found that group supporting is absolutely enough. Three bamboo sticks and and a rope around these support the group of five delphiniums very well.

Viiest kukekannusetaimest koosnevale grupile piisas täiesti kolmest kepist, millest jäi näha vaid ca 10 cm, kusjuures köie varjasid taimelehed peaaegu täielikult. Igatahes õitsemise ajal midagi kohatut silma riivama ei jäänud.

The same delphinium group during blooming - it's almost impossible to distinguish the rope or bamboo sticks.

Nüüd natuke ka taimetähistest. Esimesel aastal sarapikku istutades said istikud seltsiks puutoikad, paraku oli sest vähe - ca kolmandik taimedest läks trimmeri saagiks. Sel aastal otsustasin teha puust ja punaselt! Meetrised puutoikad tähistavad nüüd taimede asukohti ja lisaks tõmbasin noortele punase sarapuu seemikutele pähe oranzhikaspunased võrkkotid (toetuvad pajuvitsakestele). Asi toimis! Sel suvel ei langenud rohuniitja ohvriks mitte ainustki põõsast :)

I also would like to briefly discuss in this topic presented to supports and trellises about marking the young plants in order to protect them from lawn-mower man in summer and wild animals in winter. In first summer I lost 1/3 of coryllus avellana plantation thanks to my beloved lawn mower man, so last summer I decided to improve the protection by packing the young plants into red net bags in addition to the wooden marking sticks - it worked 100%. I left these cheap bags also for winter to avoid possible goats' damages.

Kuigi kitsed pole sarapuude vastu siiani huvi tundnud, jätsin paarikroonised võrkkotid ka talveks kohale vältimaks võimalikke metsloomakahjustusi. Neid kotte on müügil ka UV kaitsega ja suuremas mõõdus - peale vaadates tundub odav ja mõistlik moodus põõsaste ja väikepuude kaitsmiseks. Koti ülemises ääres on nöör, millega saab kotisuu kinni tõmmata.

Uus istutusala - New bed

Veel paar nädalat tagasi eputas sügis meie haavasalus kuldses kuues (et end mitte võõraste sulgedega ehtida, pean ära märkima, et foto Kadakatütre pildipangast pärineb).Golden autumn in our aspen grove a few weeks ago. It is totally bold for today, but there is a good stuff now under the aspen trees -the fallen leaves!

Möödunud nädalaks aga oli kogu hiilgus ja rikkus juba puude all maas. Ja seda rikkust ei saanud teps mitte kasutama jätta, iseäranis arvestades asjaolu, et vaid kümnekonna meetri kaugusel haavasalust, elumaja põhjaküljel, otse maja peasissekäigu kõrval asus maalapike, mis juba ammu pinnuks silmas oli. Enam kui aasta tagasi sai siia istutusala rajamise plaani peetud. 2007 aasta kevadel nägi siin välja nii - eestvaates
There was untidy place in front of our house (photo shot in spring 2007) just near the aspen grove.

ja ülaltvaates The same place shot in spring from upside.

Tulevane peenar ise asub kallakul, mille alumisse serva sai eelmisel nädalal laotud esimene jupp umbes pool meetrit kõrget paekivimüüri. Tugimüüri mõte selles, et esiteks eraldada peenar allpool asuvast ligipääsuteest ja teiseks tõsta selle alumist serva kõrgemale, et peenar ise väga järsu kaldega ei jääks - ei saa ju ometi riskida, et kevadise lumesulamisveega ka pool peenart tee peale sõidaks.

Äsjalõppenud nädalavahetusel, kus maha-langenud lehti oli jalaga segada ja ilm õues toimetamiseks veel mõnusalt soe, alustasimegi lastega peenra rajamist - kõigepealt kiht ajalehti või pabertapeeti maapinnale, siis kiht kõdusõnnikut (kõdusõnnikuhunnik koormakatte all ootas sealsamas kõrval juba kevadest) peale ja kõige lõpuks riisusid ja tassisid lapsed haavasalust lehti katteks. Igati permakultuurne ettevõtmine - ei üleliia kulutatud energiat ja mis peamine - ka lapsed said jõukohast rakendust. Tõttöelda poleks selles kohas tavalisest kaevamisest-maapuhastamisest niikuinii mitte midagi välja tulnud, sest see üks kiviklibune ja ehitusjääke (fibotükid, betoonijäägid jne) täis peaaegu mullatu pinnas oli.

Now, in autumn I decided to tidy up the place. First I layed the 0,5m high stone wall at downside in order to isolate the flowerbed from drivepath and to rise the bed's lower side. Then we used the permaculture techniques to prepare the bed - lied old newspapers or wall-paper on the ground, covered it with well-rotted cow manure and then added the extra layer of aspen leaves on the top. It didn't take too much time and the work was easy enough even for small children, who raked and brought the leaves.

Nüüd näeb sama koht eestvaates välja nii

After the work the same place

ja ülalt alla sedasi and from upside

Ligi 1/3 ülemisest otsast jääb veel teha, kui ilm soosib, aga juba praegu on hea tunne, et midagi on järgmiseks aiahooajaks ette ära tehtud :)

Kevadel tahaks siia istutada paar jugapuud (sammasja kasvuga, et mitte varjata köögiaknast avanevat vaadet talu sissepääsuteele), mõned valgeõielised põõsad ja püsikud, sekka ehk ka õige pisut midagi lillaõielist.

There are still 1/3 work to do, but it already feels good, that something is prepared for next season. In spring I plan to plant here a couple of taxus, some shrubs with white blossoms, plus white perennials and probably add a little bit purple, too.

Hallahommiku mustrid - Frost patterns

Eile öösel käis esimene korralik külm üle maa, isegi kasvuhoonesse astus sisse. Aga mul pole sellest põrmugi kahju - kiirustasin hommikul õue hoopis selleks, et mitte maha magada külmapoiste joonistatud mustreid :)

Suprisingly I don't feel any sadness about frostlosses this autumn. On the contrary, I couldn't miss the the joy to admire the filigrane patterns painted by first real frost.

Sügisesed trikimeistrid - Autumn surprises

On igasügisene nähtus, et maasikad, kukekannused ja priimulad lähevad uuele õitsemisringile. Sel aastal aga on üllatajaid tavapärasest rohkem.

This years autumn has brought more garden surprises than usually.

Hosta ja kollane lupiin - Hosta and Lupinus

Verev helmikpööris ja pajulehine enelas - Heuchera sanguinea and Spiraea salicifolia

Veigela 'Eva Rathke' ja peekerlill - Veigela 'Eva Rathke' and Penstemon

Priimulad - Primulas

Killuke aiast - Garden detail

Kas sinu tualett on juba rohitud?

Is your toilet already weeded?

Õigupoolest on selle maja tulevik hetkel üsna tume - mäletusmärgina ränkadest ehitusaastatest keset õue ta enam kauaks jääda ei saa. Loodetavasti saab ta mõnes kaugemas aiasopis siiski koha pensionipõlveks või leiab omale suisa uue funktsiooni.

Rooskapsas - Brussels sprout

Veel üsna hiljuti olid ajad, kus ma poest ostetud külmutatud köögiviljasegust rooskapsaid enne toidu valmistamist välja nokkisin - nii mõrud jäid supi sees.

Nüüd kasvab rooskapsas ehk brüsseli kapsas Brassica oleracea var. gemmifera meil aias ja on oma koha välja võidelnud ka toidulaual. Esiteks, oma aia rooskapsas polegi mõru. Teiseks on rooskapsas superköögivili meie kliimas - väike külm ei tee talle midagi - kirjutatakse, et külma kannatab kuni -10 kraadi! Seega on teda paras korjata ja toiduks tarvitada oktoobris ja novembriski, kui paljud teised köögiviljad juba ammu menüüst väljas on, vähemalt värskes olekus. Justkui veel vähe oleks, on rooskapsas ka kõige mineraaainerikkam kapsaliik.

Kevadel kasvatasin kapsataimed ette ja istutasin soovitatust (60x60cm) tihedamalt peenrale. Taimed kasvasid kenasti, aga polnud kuigi agarad lehekaenaldes pisikapsaid moodustama. Et rooskapsataim seda teeks tuleb augusti alul taimel latv ära näpistada, mina tegin seda hilinemisega augusti lõpus alles. Ega sest midagi hullu polnud - praegu tuleb saaki tublisti - rohkemgi, kui me toiduks tarvitada jõuame.

Brussels sprout Brassica oleracea var. gemmifera is supervegetable to our climate - it tolerates the cold up to -10 C, so it is absolutely normal to pick fresh sprouts in October or even in November, while most of other veggies have stopped fruiting. To encourage fruiting the plant tops must be pinched off at the beginning of August.

Osad minikapsad on leidnud koha sügavkülmikus (erinevalt teistest köögiviljadest tema toiteväärtus külmutamisel oluliselt ei vähene). Rooskapsas maitseb meie perele pigem ühepajatoidu või panniroa komponendina kui supi sees.

Viimati tegin aga hoopis paneeritud rooskapsaid. Puhastasin pisikesed pead välimistest lehtedest, tegin väikse sisselõike noaotsaga varreotsa ja keetsin seejärel 10-15 minutit soolaga maitsestatud vees.

Nõrutasin kapsapead ja tuuseldasin neid pisut soolaga maitsestatud riivsaias. Praadisin õlis.

Ja valmis nad olidki. Lihtne, kiire ja maitsev! Sõid hea meelega ka need lapsed, kes muidu kapsast väga ei fänna.

Usually we use brussels sprouts in hotpot, but last time I made breaded sprouts - simple, fast and tasty!

Lillest ja sõprusest - A flower and friendship

Me aed on veel nõnda noor, et oma ajalooga taimi on üsna vähe. Aga hübriidkukeharjast 'Herbstfreude' ehk 'Autumn Joy' (tõlkes 'Sügisrõõm') võiks juba rääkida küll.

As our garden is still young, so there are very few flowers having their own story, the Sedum 'Herbstfreude' is one of these few.

'Herbstfreude' on vereva ja kauni kukeharja hübriid. Iseenesest ju nii tavaline ja levinud lill, mis tast ikka enam kirjutada! On jah kevadel kenake, kui oma paksud rooskapsast meenutavad leherosetid mullast välja pistab ja sügisel ikka veel armas, kui värske leheroheluse kohal lopsakad õiekobarad kaugelt pilku püüavad. Aga on sul aega olnud märgata väikesi õisi?

The flowers of sedum 'Herbstfreude'

'Herbstfreude armastab päikest (liiga varjulises kasvupaigas võivad varred maha vajuda), talub tuult ja väga erinevaid mullastikutingimusi (päris soos ehk ei tasuks katsetada, aga niiskes savimullas pole ta mul pirtsutanud). Lisaks kõigele nõuab ta üsna vähe hoolt ja ka paljundamine on imelihtne - piisab, kui väike varrejupike aiamulda torgata ja peagi on taimel juured all.

On juba oktoobrikuu, aga 'Herbstfreude' särab endiselt pika bordüürpeenra esireas. Minu jaoks on sel vastupidaval ja pikaealisel lillel eriline, isegi isiklik, tähendus - ta on sõpruse märk! Kaks aastat tagasi oktoobrikuus sai mu hea sõber sünnipäevaks lõikelillebuketi, kus muuhulgas ka üks 'Herbstfreude' oksake ilutses. Ta hoidis ja poputas seda oksakest toas kevadeni - selleks ajaks oli taim lehekaenaldest välja ajanud kaks juuspeent väikeste lehtedega tillukest noort võrset. Kevadel istutas sõber võrsed pisikesse jogurtitopsi ja kinkis need mulle. Ta oma kiviktaimlas polnud tollal ühtki 'Herbstfreude' juppi, kohta kaunitarile oleks olnud aga küll. Oleks siis ühegi jupi endale jätnud, aga ei, võtku ma ikka kõik! Oli siis minu kord taime poputada - kasvas kenasti, kosus hästi - järgmisel kevadel sai sõber jupi 'Herbstfreudet' omale tagasi. On taas sügis, oktoobrikuu ja 'Herbstfreude' särab nüüd me mõlema aias - minu jaoks aga juba kui sümbol jätkuvast ja vastupidavast sõprusest.

Palju õnne sünnipäevaks! ;)

The sedum 'Herbstfreude' has a very special meaning to me - it's a symbol of friendship. Two years ago, in october, my friend got a little cutting of 'Herbstfreude' in part of flowerbouquet for her birthday - she cared for that indoors until next spring, it had grown 2 tiny 10cm long stems for that time. In spring she potted these stems into small cup and gave all to me as a gift. She didn't have this flower in her garden yet, despite it, it would have been perfect match to her rock garden. She could save one stem for herself, but she didn't - she gave all away. Now it was my turn to care for 'Herbstfreude' - it grew well and next spring I gave piece of it back to my friend. It's october again and durable 'Herbstfreude' is shining in both of our gardens - remaining me our ongoing and durable friendship.

Happy birthday! ;)

Kadakas küsib kujundusnõu - Looking for advice on garden design

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama natuke kaugemalt. Siiani olen planeerinud iluaia kõige suuremad istutusalad ehk bordüür-ja ringpeenrad nii, et need on kenasti vaadeldavad nii elutoa akendest, köögiaknast, magamistoast, kui ka mõlemalt terassilt. Ühest küljest olen planeeringuga väga rahul - avar ja päikeseline lillemeri, suvel pääsukesed lillemere kohal elektriliinil, suur muruplats selle ees, kus kured armastavad madalalt üle pikeerida ja lastel hea liikumismänge mängida, aga teisalt - jube IGAV aed on. Midagi on nagu puudu - tahaks põnevust või suletumat aiaruumi, salapärast looklevat teerada vmt. Selleks võiks ehk sobida varjuaed. Paslik kohtki on välja vaadatud. Kuna enne järgmist kevadet seal haljastama ei hakka ja hetkel endal konkreetsem kujundusplaan ka silme eest ei terenda, siis arvasingi, et ehk on kellelgi omalt poolt häid kujundusideid, detaile, soovitusi, niisama mõtteid varjuaia kujundamiseks antud asukohta.

Nikerdasin MS Painti abil plaani (usun, et õppinud aiakujundaja võib seda nikerdist nähes kahe käega pead kinni hoida, aga mis teha - pole ma asja õppinud ja pole praegu kavas ka):

Et joonis kontekstist väga väljarebitu poleks, on postituse lõpus ka laiemat ala hõlmav aiaplaan, tõsi küll -ilma selgitusteta.


Seletus joonise juurde
Valge laik joonisel - varjuaiaks kujundamist vajav ala.

Helehall "kraanikauss koos äravoolutoruga" on tegelikult paekvidest laotud teerada, mis viib maja juurest tarbeaeda. Kohas, kus rada kaheks jaguneb, jääb otse vastu poolringikujuline ürdiküngas . Teeraja laius on ca 1,2m ja selle kõrgemas servas on ca 25cm kõrgune tugimüür. Hetkel tugimüüri peal peenras (kollase-punase sigri-migri) kollased ja punased kukeharjad, aga hea meelega koliks need sealt ära.

Päikesega nool näitab päikese suunda.

Teine suurem nool paremal küljel tähistab kallakuala vahemikku, nooleots viitab madalamale alale. Kallak on kaunis järsk - umbes 30 kraadi. St. praegu asuvad kallaku peal mängumaja, osa paekiviteest, leedrid, kukeharjad.

Mõõdud joonisel a= 7,5m, b=10m, c= 8,5m.

Must katkendjoon tähistab planeeritavat kitsukest teerada (võib olla lihtsalt mullatee), mida mööda lapsed saaksid mängumaja juurest "lõigata" tarbeaia suunas, samas võib seda rada ka edasi arendada käiguks läbi varjuaia (lisaks siis juba olemasolevale paekiviteele).

Rohelised põõsad punaste täppidega on punased leedrid. Väga kõrgeks ei taha neid lasta kasvada, hetkel selline plaan, et lõikan igal kevadel maani - niikuinii viskavad suvega mitu meetrit.

Pinnas - kallaku osas kruus vähese mullaga, paepealne, pigem aluseline. Allpool tasasemal alal on pinnaseks ligi meetrisügavuselt väga viljakas mullakiht, vetruv ja turbane, aga ilmselt mitte happeline.

Varjuaias eelistaksin taimedest pigem suuri püsikuid, põõsaid ja/või madalaid puid, hea katvusega pinnakattetaimi eesmärgil, et poleks väga intensiivset rohimisvajadust kogu ala ulatuses, mingil määral rohimist on OK. See käib muidugi selle aja kohta, kui taimed on oma täissuuruse saavutanud, enne seda olen muidugi nõus ka rohkem vaeva nägema.

Kuidas kujunadada?Kas seal võiks veel midagi peale taimede olla - rajatisi? Mida, keda, kuhu, kui palju istutada? Kas teha lisajalgrada? Jne.

???

So far I have planned main flowerbeds (circle bed and long border) in sunny location beside large lawn area. These beds are fully visible not only from living-room, kitchen and bedroom windows, but also from two terraces. I like this planning, but on the other hand it feels boring - the same view all the time!

Now I wanna some kind of hidden area without wide open views. So I have decided to design the shade garden (probably with curved path through it). I already found the location, but I don't have any design ideas for that place yet. If you have any designing ideas, thoughts, details, tips for my shade garden - any advice would be welcome!

This is the map for future shade garden, white area needs designing (there is also map for larger area at the end of this post):

More information: Two arrows on both sides mark downslope area (about 30 degrees), the arrow top directs to lower part of land. The soil of downslope area is gravelly, well drenaged, dry and not very rich, the soil of lower flat area is extremely rich and deep, with average moisture. Dimensions: a= 7,5m, b=10m, c= 8,5m. Black discontinuous line marks narrow path, which could give children a shotcut from playhouse to veggy garden. Green shrubs with red dots - existing red elders sambucus racemosa.

So - any ideas?

Mõned fotod ka: Paekivitee keskosa - paremale kallaku peale jääb sarapik, mis hetkel veel varju ei anna, sest põõsad on istutatud (roheliselehelised) ja külvatud (punaselehelised) alles eelmisel aastal.
The middle section of limestone path. Coryllus avellana grove has been planted last year on slope at the right hand of the path, so you can't see the grove shade yet on this photo.

Sama teerajalõik vastassuunast, st kallakuosa jääb vasakule ja tasane maa paremat kätt.
The same section of the path, but shot from opposite side - so the slope is on left and and flat area with rich soil on right.

Et see kraanikausi äravoolutoru meenutav joonis väga kontekstist väljarebitu ei paistaks, lisan informatiivses mõttes ka suuremat maa-ala hõlmava plaani:

Map of larger area, just for information, without explanation details.