Olen vist juba mitmel korral lubanud tutvustada üht selleaastast aiaeksperimenti - Chelsea lõikust. Chelsea lõikus on meetod, mis seisneb suve lõpul - sügisel õitsevate püsikute tagasilõikamises kolmandiku võrra või enam eesmärgiga kujundada kompaktsemad taimed, mis ei vajaks hilisemat toestamist. Taimi kärbitakse enamasti mai lõpul. Kuna enam-vähem samal ajal leiab aset ka kuulus Chelsea Lillenäitus, on ka lõikus nimeks saanud Chelsea Chop.
As I have promised earlier I want to introduce my garden experiment of Chelsea Chop. Chelsea Chop consists of cutting back the stems of growing perennials by a third or more in order to create more compact plant. It is suited to perennials that bloom from late summer to autumn. The name of the method derives from timing - about that time (at the end of May) the RHS Chelsea Flower Show takes place.Kevadel 23. mail lõin käärid sisse nii mitmelegi tegelasele. Katsealusteks valisin üksnes neid, kelle puhul oli piisavalt palju taimmaterjali ka võrdluseks. Esiteks Eestis looduses levinud suur kukehari
sedum maximum, kelle naksasin umbes poole madalamaks. Õitsema hakkas esimesena pügamata taim, ka õisikud olid lopsakamad. Samas vajus lõikamata taime puhmas õitsemisajaks inetult laiali.
On the 23th of May I chopped some perennials in my garden. Sedum maximum unchopped.Kuigi pügatud puhmas alustas õitsemist ca nädal hiljem ja tema õisikud on tagaasihoidlikumad, püsib ta siiani kompaktne.
Sedum maximum chopped - less bloomy, but more compact plant.Teine püsik, kelle õitsemisaega pügamine mõjutas ja kohe olulisel määral, oli kukekannus. mai lõpus lõikasin satsi kukekannuseid 15cm kõrguseks ja osa 25cm kõrguseks. Esialgu jäid pügatud taimed üsna inetu väljanägemisega torujad varretüükad peenral turritamas. 
Delphiniums chopped leaving stems 15cm high.
Kui pügamata kukekannused õitsemist alustasid, polnud madalamaiks pügatutel veel õisikuvarsi näha. 25 cm kõrguseks jäetud taimed hakkasid õitsema, kui pügamata taimed olid lõpetamas, õisikud ei olnud nii pikad kui pügamata taimedel. 
While uncut delphiniums were fully in bloom, cut ones didn't have even flower stems yet.
Madalaimad alustasid õitsemist alles tükk aega hiljem, kui pügamata taimedelt olid juba äraõitsenud varredki eemaldatud. Nii taimed ise, kui ka õisikud jäid lühemaks. See-eest aga ei tekkinud vajadust taimi toestada. 
Chopped delphiniums started to bloom, when others blooming period was already passed. Though chopped ones remain shorter and didn't need any support, their flower stems were shorter, too.
Käoking lõigatud ja lõikamata variant alustasid õitsemist üheaegselt, lõigatud variant jäi küll teisest kolmandiku võrra lühemaks ja püsis ise püsti, kuid visuaalselt meeldib mulle pügamata variandi kõrge roheline sammas enne õitsemist ja ka pärast õite eemaldamist palju enam. Pealegi annab käokinga võrdlemisi hästi varjatult toestada - eelmisel aastal piisas vaid lehtede varjus varte ümber veetud nöörist ilma tugipostideta. Fotol ees lõigatud valge-sinisekirju käoking, vasakul taga lõikamata sinine. 
Aconitum chopped in the front and unchopped in left. Chopped ones didn't need support, but flower towers remain also shorter.
Sügisheleeniumitest valisin pügamiseks kõige kõrgemakasvulise, mis praeguseks on kahemeetrimees. Tema esimesed õied on juba avanenud. 
Helenium autumnale - 2 m high.
Sama taime maikuus poole võrra kärbitud variant on praegu 1,2m kõrge ja kaetud alles õienuppudega. Kollane laik heleeniumi lehtede vahel on kanepilehise ristirohu pealetükkiv õisik. 
The same helenium, chopped in May, is now 1,2m high. Blooming is delayng a little bit.
Vabalt kasvada lastud monardapuhmad on sel aastal tohutu kõrged - nii 1,7m. Neljast puhmast langes pügamise ohvriks üks, millest praegu pilti teha üsna võimatu on - enam, kui poole madalamana kadus teine teiste mõnardade ja flokside vahel ära. No ja mis lopsakat õitsemist seal varjus ikka oodata - õitseb, aga mitte väga rikkalikult. Toestamise koha pealt ei ole midagi raporteerida, sest seda ei vaja ka pügamata taimed. 
Monarda dydima in full size. I have no the view of the chopped version, as it is shorter by half now and lost inbetween higher partners.
Virgiinia tonditupik on üüratult leplik taim- sai teda pügatud kohe mitmelt kõrguselt, aga õitsemist alustasid kõik taimed samal ajal. 
Physostegia virginiana cut down to 15cm and 25cm.
Taimede lõppkõrgus kujunes sõltuvalt tagasilõikamise tugevusest erinevaks. Alloleval fotol on hästi näha, et kõige madalamaks (15cm) pügatud taimed (fotol paremal all) on õitsemise ajaks enam kui poole madalamaks jäänud, kui pügamata taimed (paremal üleval). Fotol vasakul tagasihoidlikumalt lõigatud tonditupikud. Muide, tonditupiku leplikkus väljendub ka tema omapärases võimes säilitada õisiku kalle, kui seda küljele kallutada. 
Despite cutting back, all plants of physostegia virginiana started to bloom at the same time. The shortest plants (in front on the photo) remain more than half shorter than unchopped plants (on the upside-right).
Kokkuvõtvalt võib märkida, et Chelsea lõikuse tulemus on eri taimede puhul erinev, mistõttu lõikuse mõttekus sõltub eesmärgist. Kui pügamise eesmärgiks on toestamisvajaduse vältimine, on kukekannuste, käokingade ja kukeharja osade sortide, mis tavaoludes laiali vajuvad, lõikus põhjendatud. Kui eesmärgiks on õite maksimaalne lopsakus, on targem pügamata jätta. Kui soovitakse kõrgekasvulistest püsikutest madalamaid variante, on pügamine abiks, kuid nõuab omajagu katsetamist, et saavutada kavandatav lõppkõrgus. Kui eesmärgiks on püsiku õitseaja pikendamine, on taimede erineva tugevusega kärpimine osade püsikute (kukekannus, kukehari) puhul abiks. Ilmselt kasutan tulevikus lõikust ühe heleeniumipuhma kallal, mis 2 meetrisena näib oma asukohas liig esiletükkivalt kõrgena ja osade kõrgemate kukeharjade puhul. Katsetada võiks edaspidi veel sügisastrite, võsa-raudrohu ja pärl-hõbelehe peal.
As a result of experiment I will use the Chelsea chop in case of helenium and some sedums in future. Perennial tall asters, anaphalis margaritacea and achillea ptarmica in my garden deserve future experimenting.
Möödunud reedel lasteaiast tulles teatas pesamuna: "Emme, me tegime täna lasteaias sügispilti, mina joonistasin sinu ... /pikk paus/... kuidas sa ube korjad!" 
Kadakamarjad kah oma õue pealt võtta.
Samuti põldmarjad
Et möödunud nädalavahetuse ilm oli super, vähemalt võrreldes kõigi eelnevate ja järgnevate päevadega, siis seadsime sammud raba suunas.
Jõhvikate korjamine osutus päris mõnusaks tegevuseks. Miskipärast oli mul varasemalt eelarvamus, et jõhvikakäik on vähemalt võrdväärne ekstreemspordiga, aga hoolimata selleaastasest kõrgest veetasemest, polnud asi igalpool sugugi nii hull. Ja mättad tõesti punetasid...
Raba servast korjasime sinikaid ja mitte ainult meie... kuigi jah vaevalt need liblikaröövikad sinikaid himustasid, aga oli neid seal vartel ukerdamas päris ohtralt.
Eriti pikki kollaseid õieküünlaid näitab sale kobarpea "The Rocket"
Veel võib leida netis tuhnides leida Ligularia tangutica nimelise kobarpea. Samas tuntakse teda ka tanguutia kuldkepina ehk Sinacalia tangutica nime all. Mine võta siis kinni, kumb õigem on või on heal lapsel lihtsalt mitu nime. Sel aastal said esimesed lehed kevadkülmast näpistatud, mistõttu on taim nüüd suve lõpuks alles poolemeetrine õitsemist alustamas.
