Džungel kasvab

Viimastest aastatest ei mäletagi nii sajurohket suve algust - kõik kasvab lausa tundidega ja silmnähtavalt. Eriti usinalt teevad seda umbrohud ja muru. Tigudel on pidu.

Nädal tagasi oli aias põhitegija kevadfloks - täiesti "peab olema" taim suures aias, kus värvilaike tahaks ka kaugemalt näha. Nüüdseks juba vihmast veidi räsitud.

Kiviktaimla asukad punnitavad ka kõigest väest, et paekivid kirju mirju teki alla matta. Eriti agaralt laamendavad siin seemneid külvavad nelgid - paari pisikese kriipslehega seemikud on ju nii süütukesed. Samas kui järgmisel aastal juba suur puhmas kõike muud enda alla ähvardab matta, siis tahaks neil küll tutist kinni võtta, aga kus sa siis saad - viskavad sulle suure sületäie õisi ja hullutavad lõhnaga - käsi jälle ei tõuse. 

Liivateed ei anna ka alla - nende maadevallutused on nelkidega üsna samast klassist. Duell tulemas.

Mõned nelgid on kiviktaimlast alla nõgeste juurde lennanud.

Helmikpööriste teerada on ka kohati ülikirju.

Õnneks tasakaalustavad siin värvide virr-varri hostad. Helerohelised puhmad helmikpööriste vahel kuuluvad laialehisele tarnale.

Hostad ja helmikpöörised, kaugemal üle teeraja paistab kadakkaera valges õievahus roosipeenar.

Praegu peaksid roosipeenart läbiva kadakkaeraoja kaldal õitsema iirised, aga eelmisel aastal istutatud taimed sel aastal veel ühegi õiega ei üllatanud - niiet iiriseõied tuleb ise pildile juurde mõelda. Ma tean küll, et seda kadakkaera ma saan seal peenras mitu korda suve jooksul tagasi lõigata, aga no ta valged õied sobivad nii hästi suve alul sinistele, lilladele ja kollastele iiristele taustaks ja hiljem hallikad lehed roosidele.

Vihma üle on mul aga hoopis hea meel - rohimise asemel keldris savi silitada on vahelduseks õige mõnus.

Suure pere suur morsikann - 30cm kõrge, toores, viimistlemata.

Eelpõletatud lauatäis - sisaldab võõraid sulgi.

Broneerimata aiakülastus ehk kahjurid aias

Ma saan aru, et looduses peab valitsema tasakaal. Selge, et ligi 10 aastat lehetäide ja muude vingemate kahjurite vaba aiaelu peab saama varem või hiljem tasakaalustatud, aga kas see missioon pidi saama läbi viidud just massihävitusrelvadega minu eelmisel suvel rajatud roosi- ja hostapeenras?

Jõugu ninamees nuusutamas täpilist iminõgest.

Grupiekskursioon lilleaias

Lisaks tammus paarikümnepealine lehmakari läbi porgandi- ja sibulapeenrad tarbeaias ning tuunis 10 minutiga meie muruplatsist sõraaugulise pitsliniku.

Vabandused fotode varieeruva kvaliteedi pärast - lapsed jälgisid mängu ja klõpsisid pilte sellal, kui mina farmitöötajaid kutsusin.

Juba suvi?

 No ei ole mõõdutunnet ilmataadil. Algas kevad pika põuaga  - katsu sa rohida, kui muld lendab üle pea! Kui lõpuks sadama hakkas, siis nii põhjalikult, et kuda sa seal mudas püherdad? Ja täna viskas siis temperatuuri taevasse - ei kisu kuidagi lauspäikesesse, kui isegi mesilased ja herilased paluvad toast asüüli. Siiski, esimene rohimisring on lillepeenardele peale tehtud ja võib soodsamat ilma oodata küll.

Kevadine kiviktaimla õitseb täiel rinnal, nagu alati -  sügiseks on siis toss väljas, aga tolleks puhuks ongi teised peenrad.

Ma olen sel aastal erakordse saavutusega hakkama saanud. Laamendasin mitu päeva ja kokkuvõttes vähendasin tagumisest servast lillepeenarde pinda vähemalt 30 ruutu. Ei-ei, ei teinud samal ajal teisest otsast 100 juurde nagu tavaliselt. See on absoluutselt puhas vähendamine! Ma arvan, et mõistus hakkab tasapisi koju tulema. Kui ma suudaks seda numbrit hoida, siis võin edaspidi anonüümsetele aiahoolikutele tugiisikuks hakata.

Teine saavutus on talvel keldrisse rajatud savitöökoda, mille eelmisel nädalal külanaistega pidulikult sisse savitasime. Veidike kohendamist veel on - valgustust töölaua kohal asendab ajutine prože, kraanikauss on alles põletamata savi kujul ja mõned pisemad töövahendid saabumata, aga see ei sega tegutsemist. 

Ühe sõnaga - ei midagi uhket, aga oma ja armas.

Sarjast koduloomad: madu

Kuigi hr Madu elab kasvuhoones juba kolmandat aastat, õnnestus tal siiani alati fotokat haaravate paparatsode eest silmapilkselt põgeneda. Kas põhjuseks oli kevadine uimasus, aastatega kogutud kodutunne või soov staaritseda, igatahes siin ta nüüd poseerib!

Mis mõttes, lihtsalt tuledki ja tõmbad mult teki pealt? Keset keskpäevast siestat? Oleks siis uksegi enda järel kinni pannud, et tuul ei tõmbaks!

Ookeeei, kui sa niiväga tahad seda sõnnikut siia sisse tassida, ma lohistan seniks end päikesest köetud raudtala servale. 

Iseenesest polegi paha mõte - võib olla ma teen kunagi sinna sooja sõnniku sisse pesa ja munad...

No kuule, kaua võib? Kellel seda sõnnikut nii palju tarvis on? Äkki lõpetaks tänaseks, laotaks teki tagasi mulla peale? Kondid jäävad kangeks siin pulksirgelt, tahaks juba kerra tõmmata!

Kui Arno isaga koolimajja jõudis...

Kui ma eelmisel nädalal maa alt välja ronisin, olid kevadtööd juba alanud... Kiirustavad kõik - eesotsas kevade endaga. Oleksin muidugi võinud ise ka varem õues toimetama hakata, aga keldriprojekt oli samuti tähtis - pealegi parem üks asi valmis kui sada ripakil. Kuna mul esimesse ja teise pensionisambasse suurt usku pole ning kolmandat polegi, siis saabub mõne nädala pärast keldrisse mu päris isiklik sammas. Kõige parem on seejuures, et seda sammast võib kohe kasutama hakata, aga sellest mõni teine kord.

Täna hommikul terrassil kohvi juues, pidin tõdema, et mängumaja lähedale istutatud kirss-kontpuud on olnud hea valik - õitsevad juba mitmendat nädalat. Tegelikult tükk aega enne õitsemist tekitasid helehelekollased õiepungad põõsale pehme vahuse pilve. Punased marjad sügisel on puhas boonus juba. Külma  ja tuuletele avatud kohta ka ei karda, hooldust ei vaja - no mida sa veel ihkad!

Täna lõuna ajal võtsin kiviktaimla rohimise ette - hanerohud ja aubrieeta juba õitsevad. Suvel tuleks mättad kindlasti tagasi lõigata - eelmisel jäid pügamata ja nüüd on õied vaid ringina mätta ääres.

Täielik põud on siin. Isegi viigikaktused on veel pooleldi kortsus. Opuntia macrorhiza, valgeõieline, kuigi selles ei saa veel 100% kindel olla, sest õitsenud ta siiani pole. On vähemalt, mida oodata.

Rohtllaliilialt olen igal aastal oodanud isekülvi - mida pole, seda pole, aga nüüd tuleb ühest kohast äkisti mitukümmend lehekimpu. Huvitav-huvitav, kas kogu puhma all on vaid üks kahksajalga meenutav juurikas või hoopis terve koloonia igas suuruses kaheksajalgu? Pärast õitsemist võiks luuret teha - äkki saab terve aasatäie rohtlaliiliaid - oleks ju lahe!

Veel üks huvitav varakevadine õitseja. Mitu päeva tuhnisin oma ajusoppides, et meenutada, kelle eelmisel aastal koju tassinud olen. Ilmselt tarkpea sügisel arvas, et põõsas ju - küllap jääb nimi meelde. Tuhka ta jäi! Täielik mäluauk, kuni täna leidsin Aavikuemanda kodulehelt vihje - muidugi abeelialehik - kutsutud ka valgeks forsüütiaks!

Selle aasta tegemistest

Kui nüüd arvate, et tulevad vaated selle aasta projektidest, siis mkm - need ma hoian hoopis järgmiseks aastaks ja tänast juttu illustreerivad vaid pildid üksikutest taimedest. Selle suve 3 projekti olid - hostaala jätkuv istutamine, kuivoja ja roosipeenra rajamine. Hostaala on selles mõttes valmis, et rohkem sinna esialgselt planeeritud kohta ühtki hostat ei mahu. Samas pole katki midagi, sest ruumi on ja laiendamine juba sujuvalt käib. Praegu sügisel valmistab hostapeenra puhul heameelt õnnestunud taimevalik. Ostetud sortide kallal pole ükski tigu hambaid teritanud. Kuigi näiliselt puude all, jääb siiski osa hostasid päev läbi täispäikesesse, kuid sellest hoolimata on nad põuase suve kiuste suutnud säilitada värsked lehed. Kõrvalpildil on üks neist päikesetrotsijaist - "First Frost". Alloleval fotol on "Climax".

Kui hostaala oli rohkem eelmise aasta projekt, siis sel aastal on kõige rohkem higistatud uues roosipeenras. Ikka nii, et tõstad labidatäie pinnast üles, siis kükitad, nopid välja 10-20 erinevas mõõdus kivi ja mõne kõdunemata juurejupikese, taas püsti ja jälle kükki ja niimoodi mitu kuud jupikaupa. Praeguseks on segapeenardest roosid kokku korjatud ja kohale istutatud. Nagu ma eelnevalt kartsin, juhtus see, mis üheliigilise peenraga juhtuma pidi - augusti lõpus olid esimese roosi tipus kutsumata ja muidu meie aias seni tundmata külalised - lehetäid! Sel aastal ei võta ma nendega midagi ette, aga profülaktikaks määrasin kollase-oranžiõieliste rooside gruppi 2 naistenõgest "Six Hill's Giant". Kuna naistenõges on selline kauamängiv õitsemise mõttes, siis ma loodan, et ravimidoos sai piisav, aga kui järgmisel aastal ka täid platsis, küll mõtleb midagi tõhusat veel kõrvale. Igal juhul mingi pritsipudeliga regulaarselt aias ringi jalutada minu laiskus ei luba. Taustataimedeks roosidele said rohelise ja pruuni lehega paruktarnad. Paruktarn "Bronze Curls" ja lõhnav madar.

Muidu on aed tavapärase sügisese jumega. Õitsevad sügisheleeniumid

Suurem osa sügisastreid alles alustavad, aga madal aster "Jenny" õitseb juba mitmendat nädalat.

Omapäraste õitega sügisel ja kogu hooaja ilusate värskete lehtedega on kilpkonnalill.

Mitte nii tavapärase üllatuse tegi trompetipuu - u 70cm kõrgune ja vaid mõned aastad vana - hakkas paar-kolm nädalat tagasi õitsema. 

Puuke kasvas seemnest, mille Köögikata kunagi lõunamaareisilt kaasa tõi. Kasvab lagedal ja talviti kaetud teda pole. 

Kenake on ta ka õiteta - vanemad lehed on suured ja helerohelised, noored lehed aga pea mustjaspunased. Mida kõrgem ja tugevam oks, seda rohkem õiepungi tipus.

Postitus aiablogijatele

Potistasin täna üht-teist kokkutuleku tarvis ja vaatasin üle, mis varasemast juba potis on. Lillekasvatajale panin heleroosat topeltõielist hallnelki, aga seda on 5 potti - ehk soovib keegi veel.

Tsiilile on mägisibulaid "Sioux" ja "Brigitta", aga kui keegi veel soovib, siis neid potte on ka rohkem. "Siouxi" pilti näeb Googlest, aga "Brigittast" suurena on pilt siin postituses http://kadakaaed.blogspot.com/2010/05/oh-oleks-veel.html. Mõlemad on ostetud kunagi Poolast ja need poolakate sildistused on nagu on - võib olla pole "Brigitta" sordinimi õige, aga värv on omapärane. Kuna ma kiviktaimlas juba olin, siis panin potti valget kukeharja

ja üht teist kukeharja, mis moodustab madala ühetasase tihedalt rosettidest pinna (grupifotol alumises reas vasakult teine). Kui juba kukeharjad, siis seda kõrgemat taluaiaaegset kukeharja, mis praegu õitsema asutab, on ka palju.

Tavalisest 2 korda kõrgemat sinilatva (kusjuures seisab ise püsti) panin paar seemikut potti. Hariliku siniladva valgeõielist vormi võiks ka jagada - üks puhmas on vales kohas ees. Ja kaks hostat "Blue Mouse Ears" on ka potis juba.

Kiviktaimlas on mul veel kirburohi, aga see pinnakatja võib kasvada kus tahes. Ilmselt on kõigil olemas, aga ikkagi mis teha - ta on niii ilus.

Pakkuda on veel kollane lõokannus

ja samasugune valge õiega kollase lõokannuse (?) vorm. Sellised hooldusvabad taimed - umbrohu hoiavad ise ära, õitsevad suve algusest kuni sügiskülmadeni.

Kurerehasid pinnakatjaks st on tiheda lehestikuga, 3 sorti - kõik roosade õitega. Kõige madalamast kõrgusega 15 cm oli praegu veel viimane pleekunud õis näha:

Keskmine kõrgusega 20cm on samasuguse pisut tumedama õiega ja kõrge kõrgusega 30cm on näha alloleva pildi esiplaanil.

Eelmisel nädalal istutasin ringi helmikpööriseid, sellest jäi potti tumedama purpurse lehega päikesele vastupidava ja hea kasvuga helmikpöörise taimed, kollakasrohelise lehega helmikpööriseid ning tavalist rohelise lehega verevat helmikpöörist (õrna punase õiega).

Veel on potis paar siberlast "Sailor's Fancy"/otsas/ ja kobarpea "Little Rocket".

Endiselt on jagada lõhnavat ja põrisevat (mesilased!) siidaskleepiat,

valget virgiinia tonditupikut,

sidrunväändikku, lollikindlat ja hästi paljunevat valget aediirist, palmlehist tarna, heal pinnasel ligi 2m kõrguseks kasvavat kollast sügisheleeniumi, sinist ja sinise-valgekirjut käokinga, korea kitseenelat, pinnakatjat hiina astilbet "Pumila", põõsasmaran "McKay's White", võnk-pärgenelat ja väikest kikkapuud (Euonymus nana). Kuradipuid on ka kuratlikult palju, aga nende keset suve elusalt potti saamisele ma garantiid ei anna, kuid võin proovida. Ja üks valge lihtõiega kibuvits või pargiroos (jääb ca 1m kõrguseks) on ka vale koha peal.

Mida ise sooviksin - tean, et nõukaajast on osades aedades ilusad kõrge mitte puhasvalge, aga heleda õiega siberi iirise puhmad, sellisest sooviks tükikese või mõnd muud kõrge õievarrega heledat siberlast. Oranži lehega helmikpöörisest tunnen puudust. Tiivulise kikkapuu saan ilmselt Aiasõbrast. Hostapalavik on endiselt, aga mõned sordid mul nüüd juba on. Kipslillest ei ütleks ära, aga sel vist üks pikk juur ja pole jagatav. Adiantumid vist paljunevad ka päris hästi jm sõnajalad...

Järjejutt

Veidi kevade poole kirjutasin meie uutest üürilistest -  suitsupääsukestest. Jutt jäi pooleli pesaehituse juurde. Ikka nii, et hommikul vedas pääsupaar usinalt saviplönne pesaseina ja õhtul löödi sinitaeva all lulli.

Kui enne üürilisi Kadakapapa aeg-ajalt tõstatas teema, et keegi peale tema võiks ka käia kasvuhoone uksi - aknaid avamas, siis nüüd pole see enam kordagi jutuks tõusnud. Vastupidi, Kadakapapa jalutab otse voodist esimese asjana kasvuhoone juurde.

"Päike juba kõrgel - kütab kasvuhoone üle," on tal põhjendus varrukast võtta.

Ja kui ma arvan, et las need uksed jääda ööseks lahti, nagu eelmistelgi aastatel, siis päris öö hakul ei anna Kadakapapa hing ikkagi rahu. Ta teeb tiiru kuuri taha ja paneb kasvuhoonel mõne ava kinni: "Õhtu on ikka jahedaks tõmmanud." Jajaa, teame - siis on põhjust hommikul jälle midagi lahti teha.

Tänu kuuri-kasvuhoone vahet tiirutamisele on Kadakapapal muidugi üüriliste elamistest alati kõige värskem pilt. Ühel päeval pääsuema enam pesalt minema ei lenda ja siis mingi aja pärast jälle lendab. Kas on katuse all kuuma ilmaga piisavalt soe või on pojad juba koorunud, aga lihtsalt ei paista üle pesaääre, jääbki saladuseks.

Veel mõned päevad mööduvad.
"Pääsudel on pojad!" raporteerib Kadakapapa ühe päeval tähtsast sündmusest.

Järgmised päevad mööduvad poegi kokku lugedes:

"Vähemalt kolm!"

"Neli poega on!"

"Viis! Pääsudel on viis poega," hoiab Kadakapapa toimuvaga kursis. Üha enam kollaseid avatud "pardinokki" sirutub üle pesaääre.

"Mõtle, kui sul on viisikud ja neid kõiki tuleb korraga toita!" kõlab Kadakapapa hääles tunnustus pääsuvanematele, kui terrassil õhtukohvi joome.

"Ei julge mõeldagi." Kaksikud meil on ja nendegagi oli esimesel eluaastal tegemist ülepea. Ikka õnn, et meie viis last üksi või siis kahekaupagi siia ilma on sündinud.

Pääsupere on igal juhul oma suure ülesandega hakkama saanud - sulekerad ei mahu enam pessa äragi, rääkimata emast-isast, kes istuvad pesaava vastas laetalal või jälgivad ilmaelu kuuri katusel. Ilmselt ei ole pääsupoegade esimene tiivaharjutus enam kaugel.