Õieehtes juulikuu

Aed on täie võimsusega õitsema läinud! Kiviterrassi käiguteedele istutatud liivateed on hoolimata tallamisest veerand terrassist enda alla matnud.

Paar päeva tagasi hommikukohvi lürpides hakkas eemal kiviterrassil teiste nelkide taustal silma üks eriti suure õiega isend - selline anomaalia tekitas huvi - lähemale minnes selgus, et lõpuks omati on Opuntia rhodanta esimese õie avanud - Jesss! Ka compressa kavatseb sel aastal debüüdi teha ja päris mitme õiega.

Mägisibulate õiesambad troonivad liivatee- ja kukeharjamustrilise vaiba kohal.

Kiviterrassil on neist kõrgemaidki tegelasi - näiteks juus-stepirohi.

Valge kukeharja kuhikud

Kiviterrassi all tunneb eelmisel aastal istutatud valgeõieline iminõges ennast juba päris koduselt ja otsib kohta, kust üles ronida.

Roosipeenar on lehmakarja külaskäigust taastunud ja alustanud õitsemist. Bella Renaissance.

Monte Cristella oma esimeste avatud õitega kobaras on eriti nummi, justkui vanaemaaegselt tikkimismustrilt maha astunud.

 Schneewittchenil on vahel mõned õied liiga nõrkadel vartel, aga lõhnavale madarale nõjatudes pole sest midagi.

Kui me juba siinkandis oleme, siis võiks vaadata, kuidas varjuaia asukatel käsi käib. Golden Tiara on oma ajutise seltsilisega (potis) sõbraks saanud.

 Kobarpead on uue elupaigaga silmnähtavalt rahul - džungel kivioja kaldal kasvab ja asutab õitsema.

Esimesena on õied avanud sale kobarpea Little Rocket.

 Pikk peenar all aias on nii kirju, et sealt ei oskagi kedagi välja valida. Piimjaõieline kelluke on sel aastal vihmast väge ammutanud ja kõrgem kui eales varem.

 Päevaliiliad õitsevad veel ühekaupa - varasemad on lõpetanud - hetkel püüavad pilku Stella D'Oro madalad puhmikud esireas, taustal õitseb kitseenelas ja punetab põisenelas "Diabolo".

 See viimane pilt on väike vihje aiablogijatele.

Džungel kasvab

Viimastest aastatest ei mäletagi nii sajurohket suve algust - kõik kasvab lausa tundidega ja silmnähtavalt. Eriti usinalt teevad seda umbrohud ja muru. Tigudel on pidu.

Nädal tagasi oli aias põhitegija kevadfloks - täiesti "peab olema" taim suures aias, kus värvilaike tahaks ka kaugemalt näha. Nüüdseks juba vihmast veidi räsitud.

Kiviktaimla asukad punnitavad ka kõigest väest, et paekivid kirju mirju teki alla matta. Eriti agaralt laamendavad siin seemneid külvavad nelgid - paari pisikese kriipslehega seemikud on ju nii süütukesed. Samas kui järgmisel aastal juba suur puhmas kõike muud enda alla ähvardab matta, siis tahaks neil küll tutist kinni võtta, aga kus sa siis saad - viskavad sulle suure sületäie õisi ja hullutavad lõhnaga - käsi jälle ei tõuse. 

Liivateed ei anna ka alla - nende maadevallutused on nelkidega üsna samast klassist. Duell tulemas.

Mõned nelgid on kiviktaimlast alla nõgeste juurde lennanud.

Helmikpööriste teerada on ka kohati ülikirju.

Õnneks tasakaalustavad siin värvide virr-varri hostad. Helerohelised puhmad helmikpööriste vahel kuuluvad laialehisele tarnale.

Hostad ja helmikpöörised, kaugemal üle teeraja paistab kadakkaera valges õievahus roosipeenar.

Praegu peaksid roosipeenart läbiva kadakkaeraoja kaldal õitsema iirised, aga eelmisel aastal istutatud taimed sel aastal veel ühegi õiega ei üllatanud - niiet iiriseõied tuleb ise pildile juurde mõelda. Ma tean küll, et seda kadakkaera ma saan seal peenras mitu korda suve jooksul tagasi lõigata, aga no ta valged õied sobivad nii hästi suve alul sinistele, lilladele ja kollastele iiristele taustaks ja hiljem hallikad lehed roosidele.

Vihma üle on mul aga hoopis hea meel - rohimise asemel keldris savi silitada on vahelduseks õige mõnus.

Suure pere suur morsikann - 30cm kõrge, toores, viimistlemata.

Eelpõletatud lauatäis - sisaldab võõraid sulgi.

Broneerimata aiakülastus ehk kahjurid aias

Ma saan aru, et looduses peab valitsema tasakaal. Selge, et ligi 10 aastat lehetäide ja muude vingemate kahjurite vaba aiaelu peab saama varem või hiljem tasakaalustatud, aga kas see missioon pidi saama läbi viidud just massihävitusrelvadega minu eelmisel suvel rajatud roosi- ja hostapeenras?

Jõugu ninamees nuusutamas täpilist iminõgest.

Grupiekskursioon lilleaias

Lisaks tammus paarikümnepealine lehmakari läbi porgandi- ja sibulapeenrad tarbeaias ning tuunis 10 minutiga meie muruplatsist sõraaugulise pitsliniku.

Vabandused fotode varieeruva kvaliteedi pärast - lapsed jälgisid mängu ja klõpsisid pilte sellal, kui mina farmitöötajaid kutsusin.

Juba suvi?

 No ei ole mõõdutunnet ilmataadil. Algas kevad pika põuaga  - katsu sa rohida, kui muld lendab üle pea! Kui lõpuks sadama hakkas, siis nii põhjalikult, et kuda sa seal mudas püherdad? Ja täna viskas siis temperatuuri taevasse - ei kisu kuidagi lauspäikesesse, kui isegi mesilased ja herilased paluvad toast asüüli. Siiski, esimene rohimisring on lillepeenardele peale tehtud ja võib soodsamat ilma oodata küll.

Kevadine kiviktaimla õitseb täiel rinnal, nagu alati -  sügiseks on siis toss väljas, aga tolleks puhuks ongi teised peenrad.

Ma olen sel aastal erakordse saavutusega hakkama saanud. Laamendasin mitu päeva ja kokkuvõttes vähendasin tagumisest servast lillepeenarde pinda vähemalt 30 ruutu. Ei-ei, ei teinud samal ajal teisest otsast 100 juurde nagu tavaliselt. See on absoluutselt puhas vähendamine! Ma arvan, et mõistus hakkab tasapisi koju tulema. Kui ma suudaks seda numbrit hoida, siis võin edaspidi anonüümsetele aiahoolikutele tugiisikuks hakata.

Teine saavutus on talvel keldrisse rajatud savitöökoda, mille eelmisel nädalal külanaistega pidulikult sisse savitasime. Veidike kohendamist veel on - valgustust töölaua kohal asendab ajutine prože, kraanikauss on alles põletamata savi kujul ja mõned pisemad töövahendid saabumata, aga see ei sega tegutsemist. 

Ühe sõnaga - ei midagi uhket, aga oma ja armas.

Sarjast koduloomad: madu

Kuigi hr Madu elab kasvuhoones juba kolmandat aastat, õnnestus tal siiani alati fotokat haaravate paparatsode eest silmapilkselt põgeneda. Kas põhjuseks oli kevadine uimasus, aastatega kogutud kodutunne või soov staaritseda, igatahes siin ta nüüd poseerib!

Mis mõttes, lihtsalt tuledki ja tõmbad mult teki pealt? Keset keskpäevast siestat? Oleks siis uksegi enda järel kinni pannud, et tuul ei tõmbaks!

Ookeeei, kui sa niiväga tahad seda sõnnikut siia sisse tassida, ma lohistan seniks end päikesest köetud raudtala servale. 

Iseenesest polegi paha mõte - võib olla ma teen kunagi sinna sooja sõnniku sisse pesa ja munad...

No kuule, kaua võib? Kellel seda sõnnikut nii palju tarvis on? Äkki lõpetaks tänaseks, laotaks teki tagasi mulla peale? Kondid jäävad kangeks siin pulksirgelt, tahaks juba kerra tõmmata!

Kui Arno isaga koolimajja jõudis...

Kui ma eelmisel nädalal maa alt välja ronisin, olid kevadtööd juba alanud... Kiirustavad kõik - eesotsas kevade endaga. Oleksin muidugi võinud ise ka varem õues toimetama hakata, aga keldriprojekt oli samuti tähtis - pealegi parem üks asi valmis kui sada ripakil. Kuna mul esimesse ja teise pensionisambasse suurt usku pole ning kolmandat polegi, siis saabub mõne nädala pärast keldrisse mu päris isiklik sammas. Kõige parem on seejuures, et seda sammast võib kohe kasutama hakata, aga sellest mõni teine kord.

Täna hommikul terrassil kohvi juues, pidin tõdema, et mängumaja lähedale istutatud kirss-kontpuud on olnud hea valik - õitsevad juba mitmendat nädalat. Tegelikult tükk aega enne õitsemist tekitasid helehelekollased õiepungad põõsale pehme vahuse pilve. Punased marjad sügisel on puhas boonus juba. Külma  ja tuuletele avatud kohta ka ei karda, hooldust ei vaja - no mida sa veel ihkad!

Täna lõuna ajal võtsin kiviktaimla rohimise ette - hanerohud ja aubrieeta juba õitsevad. Suvel tuleks mättad kindlasti tagasi lõigata - eelmisel jäid pügamata ja nüüd on õied vaid ringina mätta ääres.

Täielik põud on siin. Isegi viigikaktused on veel pooleldi kortsus. Opuntia macrorhiza, valgeõieline, kuigi selles ei saa veel 100% kindel olla, sest õitsenud ta siiani pole. On vähemalt, mida oodata.

Rohtllaliilialt olen igal aastal oodanud isekülvi - mida pole, seda pole, aga nüüd tuleb ühest kohast äkisti mitukümmend lehekimpu. Huvitav-huvitav, kas kogu puhma all on vaid üks kahksajalga meenutav juurikas või hoopis terve koloonia igas suuruses kaheksajalgu? Pärast õitsemist võiks luuret teha - äkki saab terve aasatäie rohtlaliiliaid - oleks ju lahe!

Veel üks huvitav varakevadine õitseja. Mitu päeva tuhnisin oma ajusoppides, et meenutada, kelle eelmisel aastal koju tassinud olen. Ilmselt tarkpea sügisel arvas, et põõsas ju - küllap jääb nimi meelde. Tuhka ta jäi! Täielik mäluauk, kuni täna leidsin Aavikuemanda kodulehelt vihje - muidugi abeelialehik - kutsutud ka valgeks forsüütiaks!