Roosa ja lilla Mustikaaed

Suvesoojus on lõpuks ka Mustikaaeda jõudnud ja taimed kasvuhoo sisse saanud. Kui eelmisel aastal rodod praktiliselt ei õitsenud, siis tänavune talv oli rododele tõeliselt soodne. Samas midagi head selles eelmise aasta karmis talvel oli ka - kehv talv sundis rohkem pingutama ja Mustikaaeda kolisid mitu uut Soomes aretatud rodopõõsast. Maja ees õitsevad praegu Nova Zembla, Haaga ja lillaõieline.

 Roosakaspunane Nova Zembla oli 2 aastat tagasi üks paras kaheksajalg - mitmemeetrised peened oksad roomasid mööda maad igas suunas. Põõsa kohal kaardusid pea maani vanad ungari sirelid. Tänavu on hea näha, et tänu sirelite harvendamisele, on Nova Zembla uued võrsed hakanud kasvama jõuliselt püsti.

 Ka kännult tuleb uusi võrseid. Ajapikku saab siit päris kena suure põõsa kasvatada. Kuna harvendatud ungari sirelid on samuti mullapiirilt kobeda puhmaka uusi võrseid kasvatanud, siis tänavu pärast õitsemist saavad ka viimased vanad sirelitüved maha lõigatud, mis omakorda rodode valgustingimusi peaks parandama.

Nova Zembla

Eelmise aasta uustulnuk Haaga - üksik õis on pisut väiksem, kui eelmisel, aga see-eest on neid kobaras rohkem.

Siinse rodorivi lõpetab 2 meetrine helelillade õitega tundmatu.

Teisel pool tillukest muruplatsi on õitsele läinud Helsinki University. Kuigi mulle pea rinnuni, on ta siiski eelmise aasta uustulnuk Tii aiast. Teine kõrvalolev väiksem Helsinki University on aiaärist - sel aastal veel ei õitse, aga kasvatab usinalt kasvusid.

 Mustikaaia kõige suuremad catawbe rodod küll alles pungitavad, aga lubavad nädala pärast juba õierohkelt esineda.

Võsast puhastatud suur kallakupeenra hakkab järjest enam peenra nägu minema. Sel aastal julgesin juba lausrohimist teha, lootuses, et kahe viimase aasta istutused võtavad vaikselt pinnasekindlustamise rolli umbrohtudelt üle.

 Metsataimedest jäid alles ülased ja jänesekapsad, mitte et neil teabmis pinnastpidav juurekava oleks, aga ülaste varane õitsemine kevadises aias on teretulnud ja jänesekapsas vaevalt mingit konkurentsi hostadele jm püsikutele pakub.

Tegelikult vastupidi - jänesekapsa heleroheline on lausa hädavajalik siniseleheliste hostade külje all.

Hostadel läheb veel puhma kasvatamisega aega, aga lehemaalinguid võib juba praegu nautida. Magic Fire koos metspipra, ülaste ja tähtputke lehtedega.

Peenramüüri ette on sättinud end sinised ja valged meelespead.

Laukude ümberistutus sõnajalgade vahele oli tõeliselt hea otsus.

 Kui esiplaanil kasvav roheõis end ka veel laiendab, võivad laugulehed rahus seal muude lehtede varjus kolletada.

Eelmisel sügisel sai korrastatud endine kompostrinurk suure kallakpeenraga samal terrassil. Laudlehele ja himaalaja jalglehele näib koht väga meeldivat.

Talvises aias

Avastasin, et talvisest Mustikaaiast eriti pilte polegi. Lastest ja nende tegemistest ikka on, näiteks kibuvitsamarjasilmsest ja rodolehesuisest muhedast lumememmest. Aga mitte aiast endast. Suurem osa aiast ju puhkab ja eks mina ka. Ainult rodod eesukse ees ei puhka - nemad meil mõõdavad õhutemperatuuri. Keeegi ei viitsi enam köögiakna taguselt klaastermomeetrilt silmad kissis kriipse taga ajada - rodomeetriga palju lihtsam. Viskad hooletu pilgu aknast välja ja asi selge! Lai leht puhvis - tugev pluss, lai leht longus - kerge pluss, leht hakkab rulli kiskuma - 0 kraadi, leht jämedas torus - kerge miinus, kõige mõnusam mäesuusailm, leht pulkas nagu pliiats - korralik miinus, leht nagu sukavarras - kui saad, ära oma nina õue topi! Kogu vajalik info hetkega ja ei mingeid üleliigseid kriipse. Nagu fotodelt näha, on meil täna selline nullilähedane pluss.

Kõige ilusam tikripõõsas siin- ja sealpool lahte. Ilma temata oleks talvine Mustikaaed tüki maad üksluisem. Tal on sellised õrnad ja pikad nõtked oksad, mis kena laia kaarega otsast maad puudutavad. Ma olen teda nüüd kahel suvel lõiganud - kõige vanemaid ja liiga maadligi oksi välja. Koht on ka selline, et peabki natuke rohkem kui lihtsalt marjapõõsas välja nägema - jääb vaatesse ilutaimede terrassi lõpus ja tarbeaia piiri peal. Tikripõõsas kannab rohkelt väiksemapoolseid tumepunaseid ja magusaid marju.

Kiigeplats ülemisel terrassil. Ruutmeetritelt pole platsi muidugi ollagi, aga selle korvab vaade kiigelt allapoole mägedevahelisele orule. Nagu näha, on kiik kasutuses ka talvel - kui püksitagumik ei kannata lumistele laudadele istuda, siis on viga pükstes või nende puudumises, mitte talves.

Konianvuori

Kuldse sügise päikesepaistelised ilmad on lausa loodud metsaretkedeks. Sest hakkab meil vist tasapisi traditsioon kujunema - juba kolmas sügis läheb. Kolme aastaga võiks ju mägede ja kaljunukkidega juba harjunud olla ja vähe lõdvemalt võtta, aga ei  - on vaja ronida hoopis kõrgemale ja veel järsemalt. Täna võtsime sihtmärgiks Konianvuori mäe Moksjärve kaldal, siinsamas koduvallas. Google Mapsi järgi tundus, et autoga mäejalamile vuramine on käkitegu. Tegelikkuses nii libedalt ei läinud - sealt edasi, kus viimased majad teeservas ära lõppesid, oli ka tee ise võssa kasvanud. Ei muud, kui tagasi ja teiselt poolt uuesti. Veel teisegi korra õnnestus end järve äärde tupikusse keerata, aga kolmandal korral jõudsime juba sinna, kuhu vaja. Mitte küll enam mäejalamile, aga vähemalt mäeni viiva kilomeetrise jalgraja algusesse. Raja esimene ots kulgeski kahe mäe vahel kergete tõusude ja laskumistega. Seltsiks loodus nagu loodus ikka - kord lehti rohkem, kord okkaid, aga valdavalt segamets. Kõnnitud, joostud, seistud, jalutatud, üle oja hüpatud, longitud, jõudsime ühel hetkel üsna alla järve äärde, kust üsna märkamatu puust viit teerajalt vasakule mööda kitsukest kitserada mäkke juhatas. Mäe tipu pool oli näha püstloodis kõrge kalju. Otsutasime proovida, kuigi suhteliselt realistlik pilt ütles, et kaljujalamil tuleb meil võib olla tagasi pöörduda.

 Jõudnud kaljujalamile, leidsime toreda koopa. Me kaksikutega jäime esialgu siia jalgu puhkama.

 Koopa kaldus laele oli loodus puukujutise maalinud.

Kadakapapa läks luurele. Eee... nii hirmus see siiski polnud, kui paistab ja väikese peatuse järel jätkasime sealt rada juba kõik üheskoos. Fotoka pakkisin küll ajutiselt seljakotti ära ja jope jätsin maha murdunud puutüvele - ikka selleks, et vajadusel rohkem vabu käsi oleks.

 See ronimine tasus ära - peagi avanesid võrratud vaated Moksjärvele ja metsamaastikele. Kuldses sügisehtes saar järve keskel oli kui kirsimari tordi peal.

 Maailma tipus

 Uudistasime pisut ka mäe otsas ringi.

 Ega see elu elu seal ilmalael nii kerge pole - mõned puud olid lausa küüru jäänud.

 Kui tundus, et paremaks enam minna ei saa, siis magusamaks läks küll - mäevallutajate õunatoscapiknik!

 Ja taas allapoole - seekord kaljuservarajalt laskudes fotokat enam kotti ei peitnudki.

Ikka kaljude kõrvalt ja üle kivide, tasapisi allapoole.

 Üks väiksem koobas poolel teel, kus poisid sel aastal mahtusid veel püsti seisma.

 Ja juba paistis eemalt ka meie esimese peatuspaiga koobas.

 Veidi enne viimast oli kaljus vähemalt 10m pikk lõhe, mis teises otsas tundus ristuvat järgmise, ristsuunalise lõhega. Poisid oleks sinna luurele mahtunud, aga ilma saatkonnata neid sinna ei lubatud ja saatjaskonna gabariidid paraku lubasid vaid lävelt uudishimutseda.

 Veel viimane pilguheit tippu.

Tasamaa inimesele on ikka nii harjumatu - ühel hetkel oled maailma tipus ja vaatad maale ja metsale ülalt alla ja järgmisel hetkel oled juba ise pisike putukas puuhiiglaste all.