kolmapäev, august 20, 2008

Chelsea lõikus - Chelsea chop

Olen vist juba mitmel korral lubanud tutvustada üht selleaastast aiaeksperimenti - Chelsea lõikust. Chelsea lõikus on meetod, mis seisneb suve lõpul - sügisel õitsevate püsikute tagasilõikamises kolmandiku võrra või enam eesmärgiga kujundada kompaktsemad taimed, mis ei vajaks hilisemat toestamist. Taimi kärbitakse enamasti mai lõpul. Kuna enam-vähem samal ajal leiab aset ka kuulus Chelsea Lillenäitus, on ka lõikus nimeks saanud Chelsea Chop.
As I have promised earlier I want to introduce my garden experiment of Chelsea Chop. Chelsea Chop consists of cutting back the stems of growing perennials by a third or more in order to create more compact plant. It is suited to perennials that bloom from late summer to autumn. The name of the method derives from timing - about that time (at the end of May) the RHS Chelsea Flower Show takes place.


Kevadel 23. mail lõin käärid sisse nii mitmelegi tegelasele. Katsealusteks valisin üksnes neid, kelle puhul oli piisavalt palju taimmaterjali ka võrdluseks. Esiteks Eestis looduses levinud suur kukehari sedum maximum, kelle naksasin umbes poole madalamaks. Õitsema hakkas esimesena pügamata taim, ka õisikud olid lopsakamad. Samas vajus lõikamata taime puhmas õitsemisajaks inetult laiali.On the 23th of May I chopped some perennials in my garden. Sedum maximum unchopped.


Kuigi pügatud puhmas alustas õitsemist ca nädal hiljem ja tema õisikud on tagaasihoidlikumad, püsib ta siiani kompaktne. Sedum maximum chopped - less bloomy, but more compact plant.


Teine püsik, kelle õitsemisaega pügamine mõjutas ja kohe olulisel määral, oli kukekannus. mai lõpus lõikasin satsi kukekannuseid 15cm kõrguseks ja osa 25cm kõrguseks. Esialgu jäid pügatud taimed üsna inetu väljanägemisega torujad varretüükad peenral turritamas. Delphiniums chopped leaving stems 15cm high.

Kui pügamata kukekannused õitsemist alustasid, polnud madalamaiks pügatutel veel õisikuvarsi näha. 25 cm kõrguseks jäetud taimed hakkasid õitsema, kui pügamata taimed olid lõpetamas, õisikud ei olnud nii pikad kui pügamata taimedel. While uncut delphiniums were fully in bloom, cut ones didn't have even flower stems yet.

Madalaimad alustasid õitsemist alles tükk aega hiljem, kui pügamata taimedelt olid juba äraõitsenud varredki eemaldatud. Nii taimed ise, kui ka õisikud jäid lühemaks. See-eest aga ei tekkinud vajadust taimi toestada. Chopped delphiniums started to bloom, when others blooming period was already passed. Though chopped ones remain shorter and didn't need any support, their flower stems were shorter, too.

Käoking lõigatud ja lõikamata variant alustasid õitsemist üheaegselt, lõigatud variant jäi küll teisest kolmandiku võrra lühemaks ja püsis ise püsti, kuid visuaalselt meeldib mulle pügamata variandi kõrge roheline sammas enne õitsemist ja ka pärast õite eemaldamist palju enam. Pealegi annab käokinga võrdlemisi hästi varjatult toestada - eelmisel aastal piisas vaid lehtede varjus varte ümber veetud nöörist ilma tugipostideta. Fotol ees lõigatud valge-sinisekirju käoking, vasakul taga lõikamata sinine. Aconitum chopped in the front and unchopped in left. Chopped ones didn't need support, but flower towers remain also shorter.

Sügisheleeniumitest valisin pügamiseks kõige kõrgemakasvulise, mis praeguseks on kahemeetrimees. Tema esimesed õied on juba avanenud. Helenium autumnale - 2 m high.



Sama taime maikuus poole võrra kärbitud variant on praegu 1,2m kõrge ja kaetud alles õienuppudega. Kollane laik heleeniumi lehtede vahel on kanepilehise ristirohu pealetükkiv õisik. The same helenium, chopped in May, is now 1,2m high. Blooming is delayng a little bit.



Vabalt kasvada lastud monardapuhmad on sel aastal tohutu kõrged - nii 1,7m. Neljast puhmast langes pügamise ohvriks üks, millest praegu pilti teha üsna võimatu on - enam, kui poole madalamana kadus teine teiste mõnardade ja flokside vahel ära. No ja mis lopsakat õitsemist seal varjus ikka oodata - õitseb, aga mitte väga rikkalikult. Toestamise koha pealt ei ole midagi raporteerida, sest seda ei vaja ka pügamata taimed. Monarda dydima in full size. I have no the view of the chopped version, as it is shorter by half now and lost inbetween higher partners.

Virgiinia tonditupik on üüratult leplik taim- sai teda pügatud kohe mitmelt kõrguselt, aga õitsemist alustasid kõik taimed samal ajal. Physostegia virginiana cut down to 15cm and 25cm.



Taimede lõppkõrgus kujunes sõltuvalt tagasilõikamise tugevusest erinevaks. Alloleval fotol on hästi näha, et kõige madalamaks (15cm) pügatud taimed (fotol paremal all) on õitsemise ajaks enam kui poole madalamaks jäänud, kui pügamata taimed (paremal üleval). Fotol vasakul tagasihoidlikumalt lõigatud tonditupikud. Muide, tonditupiku leplikkus väljendub ka tema omapärases võimes säilitada õisiku kalle, kui seda küljele kallutada.

Despite cutting back, all plants of physostegia virginiana started to bloom at the same time. The shortest plants (in front on the photo) remain more than half shorter than unchopped plants (on the upside-right).

Kokkuvõtvalt võib märkida, et Chelsea lõikuse tulemus on eri taimede puhul erinev, mistõttu lõikuse mõttekus sõltub eesmärgist. Kui pügamise eesmärgiks on toestamisvajaduse vältimine, on kukekannuste, käokingade ja kukeharja osade sortide, mis tavaoludes laiali vajuvad, lõikus põhjendatud. Kui eesmärgiks on õite maksimaalne lopsakus, on targem pügamata jätta. Kui soovitakse kõrgekasvulistest püsikutest madalamaid variante, on pügamine abiks, kuid nõuab omajagu katsetamist, et saavutada kavandatav lõppkõrgus. Kui eesmärgiks on püsiku õitseaja pikendamine, on taimede erineva tugevusega kärpimine osade püsikute (kukekannus, kukehari) puhul abiks. Ilmselt kasutan tulevikus lõikust ühe heleeniumipuhma kallal, mis 2 meetrisena näib oma asukohas liig esiletükkivalt kõrgena ja osade kõrgemate kukeharjade puhul. Katsetada võiks edaspidi veel sügisastrite, võsa-raudrohu ja pärl-hõbelehe peal.
As a result of experiment I will use the Chelsea chop in case of helenium and some sedums in future. Perennial tall asters, anaphalis margaritacea and achillea ptarmica in my garden deserve future experimenting.

9 kommentaari:

Hiline ütles ...

Aitäh nii ülevaatliku jutu eest eksperimentidest.
Sügisastrit (mingid kõrged väga vanad sordid) olen ise pidevalt nii natuke hõredamaks kui ka madalamaks kärpinud, eriti valget ja lillat, muidu jäid oma õitsemisega väga hiliseks. Ja madala kurereha Elke asemele saadetud kaks korda kõrgemat hakkasin pügama peale seda kui mees kogemata ta maha trimmerdas ja ilusa madala lehemütsi kasvatas, õisi küll väga vähe, aga ilus ka ilma õiteta.

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Hmm.
Mingi imelik lõikamine. Hmm. Võsa-raudrohtu lõikan mina pärast õitsemist, tekitab siis uue ilusa rohelise puhma nagu kevadel
Ma kahtlustan, et taoline lõikamine õigustab ennast Inglismaal kus soojad pikad sügised.

Köögikata ütles ...

Mulle meeldis see tonditupiku tulemus - kaldpinnana tõusev õisikumeri. :o)

Kadakas ütles ...

Oot-oot hiline! Kas ma saan õigesti aru, et sügisastri kevadine kärpimine tooks tema õitseaega varasemaks? Ei raatsinud teda sel kevadel lõikuda kartuses, et äkki siis ei jõuagi õitsemiseni...

Lillekasvataja! Hmm. Mõtlen, mis ma mõtlen, aga pihta ei saa, mis vahet tulemuslikkuses on, kas kevadist kärpimist rakendada pika sooja sügisega Inglismaal või meie karmimas kliimas?

MUHEDIK ütles ...

Huvitav eksperiment, väga huvitav lugemine.
Aga minu jaoks üsna kahtlase väärtusega ettevõtmine. Selleks ma ju istutan kõrgeid ja ülikõrgeid püsikuid, et näha neid just kõrgetena ja võimsatena. Ja enamasti ei vaja nad mingit toestamist v.a. delfiiniumid, aga ka neid on võimalik väga varjatult üles siduda.

Ma ei ole küll väga kindel, aga kaldun arvama, et sellel on siiski mingi seos paljude maailmas toimuvate aiandusnäitustega, kus mingi aia rajamisel on vaja konkreetse värvusega, konkreetse õiekuju ja väga kindla kasvukõrgusega taimi, mida ei leidu madalamate hulgas.

Kadakas ütles ...

Ma mõistan, et tundmatu asi tekitab esialgu umbusku ja võõristust.

Hiline ütles ...

Ma ei kärbi sügisastrit kevadel, siis harvendan neid tublisti ja jätan tugevamad alles, nii kergem neid hallituse eest hoida. Latvu kärbin natuke enne õienuppude ilmumist, nii kümmekond sm, millegipärast hakkavad need külgharud siis varemalt õitsema. Muidu tavaliselt tükkisid kergelt jahukastesse nakatuma ja õitsemise periood jäi ikka öökülmade aega.
Sellisest lõikumisest oli artikkel kusagil 70-ndatel mingis vene ajakirjas, kas http://nyx.su/wp26618/Zhurnal-Priusadebnoe-hozjaistvo-06-ijun-2008.html
või isegi sellest http://nauka.relis.ru/

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Üritan natuke selgemalt:
ma mõtlesin selle jutuga seda, et meite sügis jääb ju liiga lühikeseks, et oleks tarvidus sundida taimi pikemale õitseajale. Vahest küll on jahh, selliseid pikki sooje sügiseid. Juba varsti on meil siin külm ja pime ja õisevad vaid vesiheinad mahajäätud kasvuhoones... kui kurblik kommentaar..;
Aga hea katsetamine igal juhul! Nüüd ma tean, et peaks ikka rõhku panema rohkem sügisel õitsevatele põõsastele ja okasvormidele. Hilissügisel ilu kui palju, hoolimata ka varastest külmadest

Kadakas ütles ...

Nii kurvad toonid juba? Kuigi jah - see vhetpidamatu vihm ajab tuju nulli küll juba. Ja ühtlasi tuletab tegemata töid meelde- meil pool muruplatsi serva drenaazhist tegemata ja praegu võiks seal pigem riisi kui murukõrrelisi kasvatada.

Ja ennist sellepärast ma pihta ei saanudki, et sa õitsemise edasilükkamist silmas pidasid.

Mul plaanis edaspidi kukeharjasid lõigata seetõttu, et nood rammusas pinnases muidu puhma keskelt koledalt laiali vajuvad. Muidugi võiks alternatiivina neile ka lahja ja kuiva pinnasega peenra teha, aga laiskus ei luba ;), pealegi mulle meeldivad nad teiste lopsakate püsikute keskel.

Sügisheleeniumi lõikamisega olen ka kole rahul. Ta mu suur sügisene lemmik, aga paraku ühe 2m kõrguse puhma tipus horisontaalselt paiknevaid õisi võis eelmisel aastal vaid maja 2. korruse aknast näha - nüüd, kus kolmest taimest üks kärbitud, näen lähemalt ka :)