23.11.08 12.00 Elekter lahkub. Iseenesest polegi miskit hullu - me olime ju valmistunud. Küünlad olid välja otsitud, joogivesi valmis varutud ja küttepuud toas. Kui meilt lahkub elekter, saab kinnisvarakeeli meie kõigi mugavustega majast kõigi mugavusteta maamaja. See-eest aga palju õdusam koht. Ahjukolde ühes servas tantsib tuleleek ja teises podiseb supp. Ahju ees kaussides sulab WC-loputusvesi. Ilus vaikne õhtu, kui just väljas lõõtsuv tuul välja arvata.23.11.08 17.00 Mees koos vanema piigaga otsustavad maanteele kukkunud kuuske pooleks saagima minna...et keegi olematus nähtavuses sisse ei sõidaks. Maanteeni nad ei jõua - pisut enne jääb dziip meie sissesõiduteele kinni, jalutavad koju tagasi...
23.11.08 18.00 Kõht sooja suppi täis, lähevad uuele katsele, st. autot välja kaevama. saavad hakkama, aga kuuse on selle aja peale juba keegi teine kõrvaldanud.
24.11.08 02.00 Kesk suurt vaikust saabub elekter ... suure tuleshow ja käraga - pool majatäit lampe löövad valgeks, külmkapp pistab piiksuma, pesumasinad undama. Ahju ligi kokku lükatud elutoa diivanitel magavad lapsed ärkavad mõmisedes üles ja ei nõustu sellises "lärmis" edasi magama. Ok, saavad nad kõik oma tubadesse laiali kolitud ja taas magama pandud.
24.11.08 06.30 Hommik on tuulevaikne. Asume võitlusse hangedega - neid siin jagub. Tuul on klindijalamile ohtralt lund kokku tassinud - alles eile oli siin meie sissesõidutee. 150m jalgrada saab labidaga sisse võetud, autosid aga labidaga tsivilisatsiooni tagasi ei too. Õhtul maantee äärde jäetud dziip osutub tarviliseks varaks - viib nurinata ühe lapse koolitranspordi peale, teise lasteaeda. kolmas saab teeotsast miski külatranspordi peale.
24.11.08 09.00 Sahaga traktori leidmine õnnestub üllatavalt kiiresti, tee on lahti! Isegi kohaliku tähtsusega maanteelt on lumekoristus üle käinud. Enne tööle siirdumist istume mehega hetkeks köögilaua taha end tassikese hommikukohviga premeerima. Õnnelike ja rahulolevatena... kuniks heliseb telefon. Selgub, et kool ei võtnud lapsi vastu, vee ja elektrijama - poiss tuuakse koju tagasi. Ka vanema tüdruku koolipäev ei kesta kaua.
24.11.08 10.00 Mina suundun vapralt töö poole, pärast kahevahel olekut otsustan igaks juhuks dziibi kasuks. Mis sest, et selle mootoririhm on viimase vindi peal ja pole päris kindel kaugele sellega jõuab. Jõuab päris kaugele. Sõiduautoga oleks maksimum 5 km jõudnud, siis oleks lumevaaludes sõit otsa saanud. Dziibiga jõuab kaugemale. Valla piiril saab tee otsa...keset maanteed - edasi läheb vaid kaks rattajälge. Mina rühin ka edasi - õnneks vastutulijaid ei ole. Jõuan tööle. Kedagi ega midagi ei ole, sealhulgas ei elektrit, kütet ega levi. Ilma elektrita pole arvutit ja arvutita tööd ka. Kella ühene koosolek tuleks ilma elektrita isegi kõne alla, aga üksi ajurünnakut pidada oleks veits kentsakas.
Keeran auto ringi ja sõidan kodu poole tagasi. Teel põikan poest läbi - eelmisel õhtul olid küünlad suur kuluartikkel ja varude täiendamine ei tee paha. Jään poodi hiljaks - enamik küünlaid on ära ostetud, järel vaid mitmes mõõdus potisiniseid, võtan siis neid. Tee peal püüan nii Kotka kui Kolga bensukast bensiini võtta, aga kumbki ilma elektrita ei tööta. Tühja kah, tuli veel ei põle.
24.11.08 19.00 Viime dziibi mehaaniku juurde, mootoririhm pidas vastu, aga rohkem ei riski. Homme lähen sõiduautoga tööle... ringiga, suure ringiga - tõenäoliselt mööda Peterburi maanteed.
5 kommentaari:
Vahva on teiste ekstreemseiklustest lugeda, eriti, kui omal on puhkus ja auto puutumatult maja ees kükitab.:oP
Aga see on jah kohutav šokk, kui õhtu otsa on vool ära olnud ja keset ööd ta äkki tagasi tuleb.
Ah niisugused seiklused kohe!
Tore ju! Ja kui ilusad metsateed, hinge võtab kinni.
Elektri tulek - ma pole kaua aega nii ilusaid hääli kuulnud kui kõik äkki hakkas ümberringi kolisema, piiksuma ja mürisema ja elamine valge nagu kõige uhkemas lossis peale 55 tundi pimedust. Aga ka see oli seiklus.
Oi Muhedik, 55 tundi on tõsine katsumus! Ma oleks ilmselt oma külmkirstutäie talvevarude pärast juba 24 tunniga masendusse langenud... Õnneks pääsesime ise lühema ajaga, kuigi ka nüüd hiljem on lühiajalisi katkestusi olnud ja muuhulgas kärssas internetipurk selle plõksimise peale läbi, aga kohalikku bensukat külastasin küll tulutult 3 päeva jutti, kuni sealne elektrijama likvideeriti.
Minul siis peale interneti jama eriti miskit polnudki. Hea, et mees nõrga närviga ja ei kannatanud kaua minu "kräunumist", et juba reedel tooks oma töö juurest garaashist mu "neljajalgne" maja hoovi, igaks juhuks putitasin ratastele ketid ka peale. Pühapäeval sõitsin paar korda jälgi sisse, esmaspäeval aga kujunes mu "neljajalgsele" ikka raskeks tööpäevaks. Poja autole tee ette ajamine, sõbranna ajutiselt "postikana" ja teda mööda naaberküla teid (teehöövel istus hanges kinni) ringi veetud ja veel paar hädalist hangest (ja autod hoovist) välja tiritud. Jestas, ma ei mäletagi, millal sai 11 tundi autoroolis ringi rahmitud. Meie tee oli juba esmaspäeval enne lõunat lahti aetud, aga poole öö ajal jälle paras lumekiht peal, tükkk tegu, et oma kodu juures olevast künkast üles saada. Vajusin riietega, kass kaisus, magama. Igatahes mees ütles, et ma olevat autohaldjatega sõber, täna autot tagasi garaashi viies, lagunes kohe meie värava taga autol tagasild.
Postita kommentaar