Kobarpea - suure aia ehe

 Ma ei olegi veel korralikult tutvustanud eelmisel kevadel rajatud kobarpeade ala kivioja ääres. See oli üks äärmiselt õige tegu viia kobarpead poolvarju. Uueks stardiks saadud kõdusõnnikusüst tagumiku all ja sel aastal ongi kobarpead kõvasti üle mu pea. Kobarpeadele seltsiks on siin kortslehed, kõrged priimulad ja mõned siberi iirised, mis praeguseks on küll juba ära õitsenud. Kõigepealt üldvaated siitpoolt...

ja sealtpoolt: ees killustikul alpi kortslehe muhud

Kolmandast küljest ka: vasakul ligi 2m kõrge sale kobarpea Ligularia stenocephala 'The Rocket', paremal paarkümmend senti madalam kobarpea sort 'Dragon Wings', keskel põlevad pildistamise hetkel päikeseviirgu sattunud saleda kobarpea sordi 'Little Rocket' õieküünlad.

Ligi 80 cm kõrge tiibeti priimula õitseb pikalt ja boonusena muide lõhnab ka. 

'Dragon Wings' on sarnaneb przevalski kobarpeaga, kuid tema õisikud on veidi pikemad, õisikutipud pruunikad ning lehed törts suuremad ja ehk ka enam lõhestunud.

Przevalski kobarpea Ligularia przewalskii

Meetri kõrgune 'Little Rocket' alloleval pildil jääb oma suuremast vennast 'The Rocket' umbes poole madalamaks.

Harilik kobarpea Ligularia sibirica alles asutab õitsema.

 Hõlmine kobarpea Ligularia palmatiloba pildil taga keskel õitseb küll juba juulis koos "küünaldega" ja võistleb 2m kõrguste klassis, aga tema õisikud sarnanevad pigem hambulise kobarpeaga. Alloleval pildil all vasakul on näha ka hambulise kobarpea Ligularia dentata sordi 'Britt-Marie Crawford' purpurne lehepuhmik.

 Kobarpead joonistuvad kõige uhkemalt välja tumerohelisel taustal - siin on näha, et heleroheliste lehtedega metsvaarika taustal kipuvad kobarpea õieküünlad ära hajuma.

Lõpetuseks veel üks kunstfoto meie õuekasest läbi hõlmise kobarpea õite

Kaunid Eesti aiad

Nagu ikka satuvad igasugu head asjad üksteise otsa - nii jäi mööduvasse nädalavahetusse kohe mitu aiareisi. Reede oli tõeline maratonipäev - koos rakverelastest aiahuvilistega külastasime Karla küla  kõiki 4 aiandustalu.

Pika ja väärika ajalooga perekond Kivistike elulõnga-ja viinamarjatalu värvikad elulõngaread võtsid pea kirjuks ja lõpuks sai minu lemmikuks hoopis valge suureõieline elulõng Arctic Queen.

Ahvatlevad viinamarjaread kasvuhoones, kus taimede talvekindlus ja muud omadused on  aastatepikkuse jälgimise all. Mis nii viga omagi koduaeda uusi viinamarjaistikuid soetada!

Mustikaaia viinamarjakasvatuse alustalaks saavad Roogojalt soetatud lätlaste Guna (alloleval pildil) ja Tiilt pärit kanadalaste Summersweet.

Roogojalt üle tee asub noorem sõsar Roosoja talu. Talunime sümboliseeriv kividest tehisoja pinnakatteroosidega.

Punane roosisülem tagapool on toestamata roniroos - tore näha, et mu uus aianduslik kavatsus juba kuskil töötab. Ka küttis Roosoja külastus mu senist huvi Taanis aretatud Renaissance sarja uusantiikrooside vastu. Kollane Bella Renaissance koduaia peenras on tugev, lopsakas ja kõige uhkemalt õitsev roosipõõsas, Clair Renaissance Roosojal ei jätnud samuti kedagi külmaks.

Pergolale ühendatud roosid ja väikeseõieline elulõng.

Kolmas külastatud talu Sadevälja pakkus eelmistest enam eriilmelisi aiavaateid, pildistamine unus päris. Siin üks vaade oliivisalu meenutavale astelpajualale üle kaarsilla.

Sadeväljalt tõin koju tegelikult vist selle hooaja kõige lahedama leiu - mandžuuria vahtra. Vahtra noored võrsed on punased, liitlehtedes võib ainult teadja aimata sarnasust vahtraga.

Tegelikult on Eesti aia pargiala puude mõttes täis, mis täis ja siia juurdelitsumine käiks algselt kavandatud plaani arvelt, aga mõte juba liigub - ilmselt tuleb väike vangerdamine ja küll me uue kaunitari ka ära mahutame. Üks väärt sordinimi sai ka samast talust pihta pandud - perfektse kera kujuga madalakasvuline hapukirsipuu Turgenevka, mis kannab maitsvaid ja poollahtise luuseemnega kirsse, on meil just puudu veel. Viimase talu, Tõnise puukooli, ajaks oli muutlikust ilmast tingitud üha tugevnev peavalu juba sedavõrd paisunud, et lihtsalt jalutasin laia põõsavaliku vahel ringi ja mõtlesin, et tulen siia tagasi sel päeval, kui tõsisemalt pargiala põõsarindega tegelema hakkan.

Lappinud õhtul peavalu ibukaga, olin järgmisel hommikul kõpsti Futu juures platsis, et tema viimaste aastate maastikuehituseprojektid kohapeal elusuuruses üle vaadata. Futu aeda on tõsiselt vallutama asunud kribud ja kivid ja ma saan sellest täiesti aru - lähedalt vaadeldavad maalid peavadki ju olema detailsema mustriga ja mägisibula kireva värvivalikuga annab peeneid mustreid joonistada küll. Muidugi oli seal palju enamat kui ainult mägisibulad - tundus, et pea igas perekonnas on mõni tibatibatilluke kääbik olemas ning Futu on selle laiast maailmast üles leidnud ja oma aeda purjetanud. Minu kohalejõudes käisid aias väljakaevamised - kui ma ühe suure pakkumisel oleva astilbepuhma juures julgesin väljendada kahevahelolekut sõnadega ... eee, kui siis väikse jupikese..., siis maandus tohutusuur puhmas terves tükis kilekotti. Seega võtsin õppust ja kui edasi läks liiliate kaevamiseks, lasin kärmelt aia teise otsa jalga. Aga Futu tuli varsti ka sinna järgi, mis lõppes ikkagi sellega, et kodus koukisin käekotist välja veel kaheksa uut mägisibulat. Õnneks siirdusime peagi järgmisse aeda  - Kivi-Lillemäe tallu.

Ju oli mägisibulatega juba tõsine soojendus tehtud, igatahes loodusliku ja loomuliku muljega mägisibulaala oli Kivi-Lillemäel üks mu lemmikuid.

Tore punaste täppidega mägisibul (fotol paremal all nurgas) kolib nüüd minugi paeterrassile.

Siidine ja veatu muru,

ja värvide mäng õiteta.

Või no peaaegu õiteta - alloleval pildil on lähemalt tore tume-tumepunaste õiepungadega pune.

Hostaarium. Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et kollane särab varjus rohkemgi kui valge?

 Igatahes sai mu hostaala täiendust uue kollase Rainforest Sunrise näol. Rõõm oli näha, et sel hooajal Mustikaaeda tee leidnud oksapurumultš hakkab ka siin hostaala katma.

Suur tänu tublidele, kes aiareiside korraldamise enda kanda võtsid ja suur tänu külastatud aedade peremeestele, kel on jätkunud entusiasmi rajada imetlustväärt aiad ja lahkust neid külalistega jagada.

Üllatused

Kellele ei meeldiks üllatused, eriti kui need on lisaks ilusaid või maitsvad? Esimene asi, mis juba kevadisel Eestiskäigul silma hakkas, oli maguskirsside õierohkus - uhke-rohke-uhke! Õisi olid nad ju ennegi teinud, aga marjadeni ei jõudnud kunagi - mitu korda ei ärganud tolmuandja talveunest kuni selleni, et lõpuks ma enam ei mäletanudki allesjäänud mureli sorti, et uut järjekordset tolmuandjat osta. Tagantjärgi tark ütleb, et oleks tulnud kohe kaoprotsendiga arvestada ja juba esimesel korral vähemalt 5 murelit korraga istutada. Niiet uute murelipuude soetamine oli ühel hetkel juba puhas õnneloos. Aga nüüd on võit käes - vähemalt kaks puud kannavad! Kolmandaga pole lood päris selged, aga tema on nooruke ka. Kõige vanem ja suurem ja seetõttu ka saagikam murel on tegelikult tulest ja veest läbi käinud ning oli korra juba mahakantud. Aastaid tagasi murdis hilissügisene torm laia võraga puu üsna mullapinnalt pooleks, võra ristseliti maas. Mingit elulootust sealt ei paistnud - 10cm läbimõõdus tüvi oli jõhkrate rebimisjälgedega ja kännu küljes vaid ühest servast pisukese koorejupiga. Külmade ja lörtsiste ilmadega ei olnud tuju aias toimetada ja nii see puu sinna ristseliti pikali maapinnale terveks talveks jäigi. Kevadel tegi puuke aga üllatuse - kogu maas vedelev võra oli esimest korda uhkelt õieehtes - no kuda sa saad sellist kaunitari lõkkesse vedada! Ajasime siis puu püsti, et ta saaks anda oma uhke õieetenduse ja lahkuda väärikalt. Aga ei, ta ei mõelnudki lahkuda, kasvatas hoopis oma tüve kokku tagasi, teadja ehk märkab kännuosas paksendeid, aga koor on seal ilus terve ja puukese tervise pärast me enam muret tundma ei pea. Ja saagi pärast nüüd ka mitte :)

Teise laheda üllatuse tegi roniroos mureli naabri, pirnipuu, all. Roosi tugivõre andis ülemöödunud talvel alla ja ülitegusa suve tõttu jäi uus võre paigaldamata. Sel aastal ujub Alchymist õitemeres pirni all - oksad kaardumas maani mitmes suunas. Mõni oks leidis tee ka pirni otsa, aga need pole pooltki nii õierohked.

See küpsetas mul nüüd uue idee kasvatada jõulisi ja tugeva kasvuga roniroose maapinnal vajadusel toestades vaid üksikuid oksi pisut kõrgemale - no nii 60-80cm kõrgusele. Valisin kolmapäevase linnaskäigu ajal Juhanist juba 3 katsealust, kes kolivad Mustikaaeda - mitte küll päris tasasele maale, aga just kallaku peal võiks asi toimida küll. Tii männimetsa külastus andis omakorda lootust, et roosid ei peagi hommikust õhtuni täispäikeses kasvama.

Eriti vahva ja suu vett jooksma paneva üllatuse leidis Kadakapapa kõrge heina seest - keset trimmerdamist vedelesid maas viinamarjakobarad!

Jaa, aastaid tagasi sai tõesti maja lõunanurka 3 viimamarjaistikut istutatud. Jaa,  see lõunanurk majale sai suisa viinamarjade jaoks projekteeritud! Aga peale istutamist, hakkasid ilmnema ebameeldivad tegurid - nt võis vihmuti mitu tundi seda nurka kasta, aga kogu vesi voolas järsul kallakul lihtsalt alla ja viinamarjaistikute ümbrus oli ikka tuhkkuiv. Järgmine häda ilmnes juba esimesel talvel - kui mäeküljel olid muidu reieni hanged, siis selle majanurga pühkis piki mäekülge tulev tuul mullani lumest puhtaks. Sa sinine sindrinahk, ukse oleks majale sinna pidanud tegema, mitte viinamarjapeenra! Igatahes pärast kaht talve lugesime viinamarjakasvatuse antud asukohas perspektiivituks ja unustasime. Ja tuleb välja, et üks istik kolmest on vaatamata spartalikele elutingimustele siiski ellu jäänud ja kavatseb meid veel suurperele väärilise saagiga kostitada. Sidusin varred üles ja lõikasin liigsed võrsed nii hästi, kui oskasin pooleldi teooria, pooleldi improvisatsiooni najal - ega see eelmiste aastate looduslik võrakujundus ei vastanud ju õpikule, eks ole.

Muidugi on aias ka mitte nii häid üllatusi, aga nendega on aega tegeleda, eriti kui jooksva rohimise pärast ei pea muret tundma. Majaesises kadakapeenras oli kaks jõhkrat invasiivset tegelast - igihalist pool läks kiirelt koposti, aga tuhkurenelaga Grefsheim, kes oli juba otsapidi sammasja kasvuga jugapuu otsas, maadlesin kauem - tavaliste oksakääridega polnud seal põõsa all enam midagi teha. Kui mõni istikuäri ärvab, et Grefsheim püsib 1.5 m raamides, siis see on küll udujutt. Nüüd, peale enam kui poole eemaldamist, ehk küll (pildil vasakul üleval).

Grefsheimi äralõigatud okstest tegin taaskasutust - osad läksid hernepeenrasse tugedeks, aga teise osa kasutasin siiasamasse kadakapeenrasse. Lamavad kadakalahmakad olid kuidagi liiga ühetasaseks ja igavaks kasvanud, meenutades kõige enam tuuletut veepinda. Isegi 2 jugapuusammast ei suutnud seda rahu ja paigalseisu rikkuda. Lõin siis sellele seisva veega tiigile lained sisse - lõikasin enelaokstest ragulkakujulised jupid ja toestasin osad kadakaoksad maast kõrgemale. Tuli elu sisse küll ja kõrgemal olevaid laineid annaks veegi kihilisemaks teha, sest kihi  alla jääv tume varjuala kätkeb endas mõnusat salapära.

Mõni on lihtsalt kaunis

On suvepuhkus Eestis ja päriselt. Varasematel aastatel iseenda tööandjana ju õiget puhkust polnudki. Kuna jooksev rohimine on kokkuleppeliselt aiahaldja toimetada, siis saan ise tegeleda strateegiliste teemadega nagu laamendavad invasiivsed püsikud või põõsad. Täna hommikul madistasin mõnuga roosipeenras - mõõdutundetult üle kallaste voolava kadakkaera piirasin ojasängi tagasi ja lõikasin peaaegu maani maha, et kõik õitsemise lõpetanud iiristerisoomid kah valgust näeksid.  See oli üks väegade ettenägelik tegu, sest kui Kadakapapa eelseisva 10 päeva ilmaprognoosi vaatas, siis seal on meie kanti ette nähtud vihm, nii ja naa, vihm, vihm, nii ja naa ja vihm... vähemalt 28.juulini. Samamoodi jäi poole väiksemaks lõhnava madara kasvuala. Naistenõges Six Hill's Giant on oma nime vääriline ja seetõttu sobiks ehk paremini täitõrjeks pargi- või ronirooside vahele. Siiski valitud kärpimisega sain ca 80 cm kõrgustest poolkeradest täiesti kenad õitsvad 40 cm poolkerad - niiet las nad siis olla seal peenrarooside vahel edasi. Vaikselt hakkas sadama, aga esiotsa oli see selline peenike jahutus, et tegin algust ka kiviktaimla padjandite kärpimisega. Kuniks üha tugevnev sadu enam nii mõnus ei olnud, et korjasin end siis tuppa. See Kadakapapa ilmaennustus teeb natuke meele mõruks, aga teisalt saab siis vahelduseks vanemaid pilte vaadata ja blogida. Tänane blogipostitus on hoopis Mustikaaiast.

 Ma usun, et et me Soome aeda võib nii nimetada küll, huvi pärast mõõtsin ära - ukse juurest esimeste mustikapõõsasteni tervelt kaks ja pool suuuurt sammu!

 Pohlad on ka sealsamas. Ma loodan, et nad seal nüüd väga kiirelt ei valmi ja ootavad meid ikka ära. Metsmaasikaid on ka - natuke siin, natuke seal, aga mitte liiga palju, mistõttu istutasime müüripealsesse ribapeenrasse lisaks tädi M. kasvatatud kuumaasikad, mis kannavad marju kuni sügiseni.

 Ja kuhugi teeme veel ilusa lapikese Tii vääte ajava kuumaasikaga - saab laheda ja maitsva pinnakatte. Aga üks maasikas on meie aias veel - kõrge maasikas - tema viljumisele energiat ei kuluta, arvab, et on lihtsalt kaunis. Ja seda ta ongi, sest sirelipõõsaste varjus kallakul kasvavad õisikuvarred on kohati 0,5m kõrged, õitsevad rohkelt ja pikalt. Kuna kõrge maasika emas-ja isasõied asuvad eri taimedel, siis üks osapool on ilmselt puudu.

Kuna neil seal kibuvitsade ja sirelite all trepi veeres suurt konkurentsi pole, siis las nad olla pealegi ... lihtsalt ilusad.

Enne ja pärast ehk jagatud rõõm

Olen juba kirjutanud, et mustikaaias möllavad enelad ja kibuvitsad. Ka kased, pihlakad, vahtrad, pajud, sarapuud, kuused, männid seemendavad järelkasvu ja levitavad juurevõsusid. Õunapuud ja marjapõõsad ootavad pügamist ja noorendamist.

Foto ENNE - selle enela-mustsõstra-metsvaarika oksahunniku trimmerdas Kadakapapa kokku üksnes 2 õunapuu alt. Ja see ei ole ainus ega suurim hunnik, rääkimata neist okstest, mis alles puus või põõsas oma aega ootavad.

 Foto PÄRAST - tadadaa, neist hunnikutest jääb nüüd järgi vaid oksapuru!

Ja oksapurust saab multš! Esimene õnnelik on jugapuude peenar väikese igihaliga - võib olla must mullapind oleks esinduslikum, aga siia metsaaeda oksapurumultš sobib.

Kui lisada multši muud voorused: ohjeldada umbrohtu ja hoida mullaniiskust, siis meie uus ja asendamatu abimees, oksapurustaja, teeb meele rõõmsaks küll! Oksi hekseldab naks-naks-naks, no umbes nagu oleks mitu aastat näljas olnud, värsked vaigused männioksad lähevad ka kenasti läbi, üksnes puhtast uudishimust katsetatud värsked mahlased vahtralehed käisid tal sees ringi ega tahtnud alt välja tulla, kuid päris kinni ei kiilunud seegi suutäis.

Valge ja roosa mustikametsas

 Teistes aedades on tore käia, aga enda omad on ikka kõige armsamad. Ilmselt on praegu mustikametsa aias õitsemise tipphetk. Kõrgusse valguse suunas pürgivad lillad ungari sirelid on lõpetamas.

Roosa on täisõites - ikka kõrgel kõrgel, aga teise korruse köögi ja elutoa akendest otse käeulatuses.

Näärlehise kibuvitsa ehk jaaniroosi hekk sirelite all trepi kõrval läheb iga päevaga valgemaks.

 Samas avanevad üksikud õied ka kurdlehisel kibuvitsal, mille põõsaid on nii ülemisel terrassil kui maja eesukse tasandil. Kes tegu on kurlehise kibuvitsa põhiliigiga või mõne aretisega, ei oska ma oma napi roositundmisega arvata, aga teada tahaks küll. Siin õienäidis.

Ja siis viimased rodod, jõudsin juba arvata, et sel aastal ei õitsegi, aga koos uute võrsetega on nüüd ka õiekobarad avanenud.

Natuke olen aias toimetanud ka - ülemisel terrassil on pool müüripealsest ribapeenrast rohitud -läbikaevatud ja seal kasvavad nüüd tädi M külvatud ning hoole ja armastusega ettekasvatatud kuumaasikad, mustikametsa taustal.

Mustikataimede vahel nõlval on kohati tühja kohta ka, aiakülastustel vaatasin, et kohalikud on sageli mustikate vahele rodosid istutanud. Mu hingele jääks selline kontrast pisut liiga intensiivseks, aga on ju veel nii mõnigi hapulembene põõsas, kel vähe tagasihoidlikum õisik ja suudaks ehk siia sulanduda küll.

Enela-sõnajala koosluse kallal lasin kääridel käia, tegelikult vajaks see puhmas noorendamiseks agressiivsemat lähenemist, aga võib ka niiviisi jupikaupa. Praegu on ta hea kokkuleppeline piir poistele.

 Lisaks harilikule sõnajalale kasvavad aias mtmel pool kuni 20cm kõrgused õrna graatsilise olemisega ja punaste vartega kolmissõnajalad.

 All-aias olen mürgeldanud veidi enam - üheliigiline bergeeniapeenar noore vahtra all sai rohitud ja tuunitud. Järgmisel aastal võiks praegu pärast bergeeniad siin õitseda juba siberi iirise põhiliik ja veel hiljem valged jaapani ülased. Parasjagu jõulised tegelased kõik kolm - ehk hoiavad üksteist edaspidi ohjes ja taltsutavad naati ka.

 Peenra siitpoolt vaadates tagumine serv läheb peaaegu püstloodis meeter-poolteist allapoole. Müstika, millest ma aru ei saa - kuidas see pinnas sealt vertikaalseinalt alla ei vaju - üksinduses laiav naat ju ometi mingi erosioonitõke pole! Igatahes ei julenud ma sealt naati välja rohida - uuristasin seina sisse kitsa kühvliga augud ja istutasin võnk-pärgenelad, kel on tubli juurestik ja kellest loodan tänava poole viisakama seinakatte ja erosioonitõkke kasvatada. Vastavalt sellele, kuidas pärgenelad laienevad, julgen siis ehk ka nende külje alt naati välja rohida.

Selle pildi juures pean suure tänu ütlema Isehakanud Lillekasvatajale, kes juba aastaid nagu möödaminnes propageerib ligustri võrratut loomust. Siin see siis nüüd on - lühike pügatav hekk kolmest kollaselehisest ligustrist põhiterrasil. Kui juba kiitmiseks läks, siis Calmiat kiidan ka - ilusad istikud on.

Natuke taustast ka. Selle kaugema majakülje seina ääres on nii öelda tilluke majandusõu - maasse betoneeritud pesukuivatusraam ja vabaltseisev rauast vaibakloppimisraam. Kuna vaipu meil pole, siis viimane on juba müüki pandud ja loodan, et keegi, kes seda rohkem vajab, selle peagi ära viib. Asemele tuleb  heki taha kiirkomposter, et poleks talvel tarvis teab-kuhu kaugele rada rookida. Pruun vundament võiks tulevikus tumehalli katte saada. Või siis sellist tumehalli-pruuni vahepealset tooni, et pooled inimesed ütleksid, et tegu pruuniga ja teised pooled raiuksid, et hall. Näiteks meil Kadakapapaga on nihkes värvitajud - seal, kus tema näeb rohelist on mul pruun, muidugi tekib meil vahel vaidlusi rohelise-sinise teemal ja isegi oranži-punase liinil.

Kui te nüüd arvate, et viimane pilt on sellest kevadel hullumiseni kollase pilvena õitsenud sõstrapõõsast, siis ei. Too õiekas kavatses ilmselt olla ainult ilus ja nüüdseks ripuvad põõsas vaid tühjad rootsud mõne üksiku marjakribalaga. Allolev foto on hoopis teisest, kevadel tagasihoidlikult õitsenud, punase sõstra põõsast, kes nüüd on osutunud tõsiviljakaks. Nii palju siis esmamuljest.