Üllatused

Kellele ei meeldiks üllatused, eriti kui need on lisaks ilusaid või maitsvad? Esimene asi, mis juba kevadisel Eestiskäigul silma hakkas, oli maguskirsside õierohkus - uhke-rohke-uhke! Õisi olid nad ju ennegi teinud, aga marjadeni ei jõudnud kunagi - mitu korda ei ärganud tolmuandja talveunest kuni selleni, et lõpuks ma enam ei mäletanudki allesjäänud mureli sorti, et uut järjekordset tolmuandjat osta. Tagantjärgi tark ütleb, et oleks tulnud kohe kaoprotsendiga arvestada ja juba esimesel korral vähemalt 5 murelit korraga istutada. Niiet uute murelipuude soetamine oli ühel hetkel juba puhas õnneloos. Aga nüüd on võit käes - vähemalt kaks puud kannavad! Kolmandaga pole lood päris selged, aga tema on nooruke ka. Kõige vanem ja suurem ja seetõttu ka saagikam murel on tegelikult tulest ja veest läbi käinud ning oli korra juba mahakantud. Aastaid tagasi murdis hilissügisene torm laia võraga puu üsna mullapinnalt pooleks, võra ristseliti maas. Mingit elulootust sealt ei paistnud - 10cm läbimõõdus tüvi oli jõhkrate rebimisjälgedega ja kännu küljes vaid ühest servast pisukese koorejupiga. Külmade ja lörtsiste ilmadega ei olnud tuju aias toimetada ja nii see puu sinna ristseliti pikali maapinnale terveks talveks jäigi. Kevadel tegi puuke aga üllatuse - kogu maas vedelev võra oli esimest korda uhkelt õieehtes - no kuda sa saad sellist kaunitari lõkkesse vedada! Ajasime siis puu püsti, et ta saaks anda oma uhke õieetenduse ja lahkuda väärikalt. Aga ei, ta ei mõelnudki lahkuda, kasvatas hoopis oma tüve kokku tagasi, teadja ehk märkab kännuosas paksendeid, aga koor on seal ilus terve ja puukese tervise pärast me enam muret tundma ei pea. Ja saagi pärast nüüd ka mitte :)

Teise laheda üllatuse tegi roniroos mureli naabri, pirnipuu, all. Roosi tugivõre andis ülemöödunud talvel alla ja ülitegusa suve tõttu jäi uus võre paigaldamata. Sel aastal ujub Alchymist õitemeres pirni all - oksad kaardumas maani mitmes suunas. Mõni oks leidis tee ka pirni otsa, aga need pole pooltki nii õierohked.

See küpsetas mul nüüd uue idee kasvatada jõulisi ja tugeva kasvuga roniroose maapinnal vajadusel toestades vaid üksikuid oksi pisut kõrgemale - no nii 60-80cm kõrgusele. Valisin kolmapäevase linnaskäigu ajal Juhanist juba 3 katsealust, kes kolivad Mustikaaeda - mitte küll päris tasasele maale, aga just kallaku peal võiks asi toimida küll. Tii männimetsa külastus andis omakorda lootust, et roosid ei peagi hommikust õhtuni täispäikeses kasvama.

Eriti vahva ja suu vett jooksma paneva üllatuse leidis Kadakapapa kõrge heina seest - keset trimmerdamist vedelesid maas viinamarjakobarad!

Jaa, aastaid tagasi sai tõesti maja lõunanurka 3 viimamarjaistikut istutatud. Jaa,  see lõunanurk majale sai suisa viinamarjade jaoks projekteeritud! Aga peale istutamist, hakkasid ilmnema ebameeldivad tegurid - nt võis vihmuti mitu tundi seda nurka kasta, aga kogu vesi voolas järsul kallakul lihtsalt alla ja viinamarjaistikute ümbrus oli ikka tuhkkuiv. Järgmine häda ilmnes juba esimesel talvel - kui mäeküljel olid muidu reieni hanged, siis selle majanurga pühkis piki mäekülge tulev tuul mullani lumest puhtaks. Sa sinine sindrinahk, ukse oleks majale sinna pidanud tegema, mitte viinamarjapeenra! Igatahes pärast kaht talve lugesime viinamarjakasvatuse antud asukohas perspektiivituks ja unustasime. Ja tuleb välja, et üks istik kolmest on vaatamata spartalikele elutingimustele siiski ellu jäänud ja kavatseb meid veel suurperele väärilise saagiga kostitada. Sidusin varred üles ja lõikasin liigsed võrsed nii hästi, kui oskasin pooleldi teooria, pooleldi improvisatsiooni najal - ega see eelmiste aastate looduslik võrakujundus ei vastanud ju õpikule, eks ole.

Muidugi on aias ka mitte nii häid üllatusi, aga nendega on aega tegeleda, eriti kui jooksva rohimise pärast ei pea muret tundma. Majaesises kadakapeenras oli kaks jõhkrat invasiivset tegelast - igihalist pool läks kiirelt koposti, aga tuhkurenelaga Grefsheim, kes oli juba otsapidi sammasja kasvuga jugapuu otsas, maadlesin kauem - tavaliste oksakääridega polnud seal põõsa all enam midagi teha. Kui mõni istikuäri ärvab, et Grefsheim püsib 1.5 m raamides, siis see on küll udujutt. Nüüd, peale enam kui poole eemaldamist, ehk küll (pildil vasakul üleval).

Grefsheimi äralõigatud okstest tegin taaskasutust - osad läksid hernepeenrasse tugedeks, aga teise osa kasutasin siiasamasse kadakapeenrasse. Lamavad kadakalahmakad olid kuidagi liiga ühetasaseks ja igavaks kasvanud, meenutades kõige enam tuuletut veepinda. Isegi 2 jugapuusammast ei suutnud seda rahu ja paigalseisu rikkuda. Lõin siis sellele seisva veega tiigile lained sisse - lõikasin enelaokstest ragulkakujulised jupid ja toestasin osad kadakaoksad maast kõrgemale. Tuli elu sisse küll ja kõrgemal olevaid laineid annaks veegi kihilisemaks teha, sest kihi  alla jääv tume varjuala kätkeb endas mõnusat salapära.