Valge ja roosa mustikametsas

 Teistes aedades on tore käia, aga enda omad on ikka kõige armsamad. Ilmselt on praegu mustikametsa aias õitsemise tipphetk. Kõrgusse valguse suunas pürgivad lillad ungari sirelid on lõpetamas.

Roosa on täisõites - ikka kõrgel kõrgel, aga teise korruse köögi ja elutoa akendest otse käeulatuses.

Näärlehise kibuvitsa ehk jaaniroosi hekk sirelite all trepi kõrval läheb iga päevaga valgemaks.

 Samas avanevad üksikud õied ka kurdlehisel kibuvitsal, mille põõsaid on nii ülemisel terrassil kui maja eesukse tasandil. Kes tegu on kurlehise kibuvitsa põhiliigiga või mõne aretisega, ei oska ma oma napi roositundmisega arvata, aga teada tahaks küll. Siin õienäidis.

Ja siis viimased rodod, jõudsin juba arvata, et sel aastal ei õitsegi, aga koos uute võrsetega on nüüd ka õiekobarad avanenud.

Natuke olen aias toimetanud ka - ülemisel terrassil on pool müüripealsest ribapeenrast rohitud -läbikaevatud ja seal kasvavad nüüd tädi M külvatud ning hoole ja armastusega ettekasvatatud kuumaasikad, mustikametsa taustal.

Mustikataimede vahel nõlval on kohati tühja kohta ka, aiakülastustel vaatasin, et kohalikud on sageli mustikate vahele rodosid istutanud. Mu hingele jääks selline kontrast pisut liiga intensiivseks, aga on ju veel nii mõnigi hapulembene põõsas, kel vähe tagasihoidlikum õisik ja suudaks ehk siia sulanduda küll.

Enela-sõnajala koosluse kallal lasin kääridel käia, tegelikult vajaks see puhmas noorendamiseks agressiivsemat lähenemist, aga võib ka niiviisi jupikaupa. Praegu on ta hea kokkuleppeline piir poistele.

 Lisaks harilikule sõnajalale kasvavad aias mtmel pool kuni 20cm kõrgused õrna graatsilise olemisega ja punaste vartega kolmissõnajalad.

 All-aias olen mürgeldanud veidi enam - üheliigiline bergeeniapeenar noore vahtra all sai rohitud ja tuunitud. Järgmisel aastal võiks praegu pärast bergeeniad siin õitseda juba siberi iirise põhiliik ja veel hiljem valged jaapani ülased. Parasjagu jõulised tegelased kõik kolm - ehk hoiavad üksteist edaspidi ohjes ja taltsutavad naati ka.

 Peenra siitpoolt vaadates tagumine serv läheb peaaegu püstloodis meeter-poolteist allapoole. Müstika, millest ma aru ei saa - kuidas see pinnas sealt vertikaalseinalt alla ei vaju - üksinduses laiav naat ju ometi mingi erosioonitõke pole! Igatahes ei julenud ma sealt naati välja rohida - uuristasin seina sisse kitsa kühvliga augud ja istutasin võnk-pärgenelad, kel on tubli juurestik ja kellest loodan tänava poole viisakama seinakatte ja erosioonitõkke kasvatada. Vastavalt sellele, kuidas pärgenelad laienevad, julgen siis ehk ka nende külje alt naati välja rohida.

Selle pildi juures pean suure tänu ütlema Isehakanud Lillekasvatajale, kes juba aastaid nagu möödaminnes propageerib ligustri võrratut loomust. Siin see siis nüüd on - lühike pügatav hekk kolmest kollaselehisest ligustrist põhiterrasil. Kui juba kiitmiseks läks, siis Calmiat kiidan ka - ilusad istikud on.

Natuke taustast ka. Selle kaugema majakülje seina ääres on nii öelda tilluke majandusõu - maasse betoneeritud pesukuivatusraam ja vabaltseisev rauast vaibakloppimisraam. Kuna vaipu meil pole, siis viimane on juba müüki pandud ja loodan, et keegi, kes seda rohkem vajab, selle peagi ära viib. Asemele tuleb  heki taha kiirkomposter, et poleks talvel tarvis teab-kuhu kaugele rada rookida. Pruun vundament võiks tulevikus tumehalli katte saada. Või siis sellist tumehalli-pruuni vahepealset tooni, et pooled inimesed ütleksid, et tegu pruuniga ja teised pooled raiuksid, et hall. Näiteks meil Kadakapapaga on nihkes värvitajud - seal, kus tema näeb rohelist on mul pruun, muidugi tekib meil vahel vaidlusi rohelise-sinise teemal ja isegi oranži-punase liinil.

Kui te nüüd arvate, et viimane pilt on sellest kevadel hullumiseni kollase pilvena õitsenud sõstrapõõsast, siis ei. Too õiekas kavatses ilmselt olla ainult ilus ja nüüdseks ripuvad põõsas vaid tühjad rootsud mõne üksiku marjakribalaga. Allolev foto on hoopis teisest, kevadel tagasihoidlikult õitsenud, punase sõstra põõsast, kes nüüd on osutunud tõsiviljakaks. Nii palju siis esmamuljest.