Sibulad, pohlad ja lasanje

Must seatigu

Hommikuti õue minnes on õhk palju kargem, kui eelneva soojalaine ajal - mis muud, kui sügis käes. Samas, kui just padu pole,  on veel päris mõnus õues toimetada. Mustikaaias on esimesel hooajal üksjagu toimetatud - lõigatud on hunnikuteviisi oksi ja võsa, mida Kadakapapal andis mitu päeva silbutada (peresisene uudissõna - oksapurustaja on soome keeles "oksasilppuri"). Ümberkorraldusi on ka tehtud - kui enne oli kõigil neljal terrassil mingit tüüpi majandusfunktsioon - alumisel terrassil kuur-garaaž, teisel kompostimine ja puuriidad, kolmandal riidekuivatuspuu ja vaibakloppimisraam ja neljandal jälle vaibakloppimise raam, siis sai need kokku koondatud kahele terrassile. Kuur-garaaž jäi muidugi paika, aga teise terrassi puud  on endiste heade töökaaslaste abijõul kuuris. Teine terrass kevadel

Pärast puuriitade likvideerimist läks segadus suuremaks - platsi vallutasid oksahunnikud.

Teine terrass pärast okstehunnikute silbutamist (pool multšihunnikut veel tagaplaanil ootamas), kompostri teisaldamist ning taraenelaheki kitsamaks kärpimist ja osalist väljajuurimist. Päris kaks korda laiemaks see terrass vist ei saanud, aga palju puudu ka ei jää. Selle keset platsi sattunud musta kännu ees oli enne veel mitu riita puid.

Kitsamaks kujundatud taraenelahekk meenutab siit küljest hetkel küll bambusevõsa, aga sinna ette istutasin juba kurerehad.

Platsi parempoolsest müüritud servast on alustatud võsaeemaldamist ja tehtud esimesed istutused. Siia kallakule tuleb selline suuremat sorti lillepeenar. Ma ei tea, kas pildilt paistab, aga see kallak müüripealses osas on umbes 30 kraadi, keskel 45 ja ülemises otsas päris järsk  äkki 60 kraadi või rohkemgi.

Üks müstiline mõistatus ongi siin aias järsud nõlvad - osa püsivad pea püstloodis püsti. Nõlvad on mitmest ajaperioodist ja just need algsed vanemad püsivad kenasti ilma, et oleks tegu kaljuseina või põõsaste tiheistutusega. Hoopis hõredalt naadid ja maasikad on. Kui nüüd nõlvale püsikuid istutan, siis ei julgegi naate juurtega välja puhastada, võtan vaid pealsed ära.

Selle lillepeenraga on igal juhul veel hulk möllamist, sest see alles algus - kümmekond meetrit mustsõstra, paju, kibuvitsa, mägimänni jm džunglit on veel ees.

Kolmandast terrassist hetkel pikemat juttu ei tee - komposter on siia majanurga taha toodud, nõlvakindlustamiseks müüriladumine on pooleli ja vaibakoppimisraamist oleks ka alles vaja lahti saada.

Neljandal terrassil olen ajaliselt vist kõige rohkem möllanud - terrass kevadel.

Siia tegi Kadakapapa poistele liivakasti, vuntsis istumiseks aiamööblit ja korraldab meile grilliõhtuid. Mina omalt poolt istutasin lastele kivimüüri peale kuumaasikad.

 Istutustega on üldse paras peavalu - osa taimi on nagu puudu ja teine osa jälle üle. Ei tea, Kesse tassis Eestist kaasa mägisibulaid ja kaks kaktuselehte... ja 3 roosi? Varjuaeda? Roosid on veel pottides, aga mägisibulad jagavad nüüd mäe peal maad pohladega. Et siis sibulad ja pohlad.

Pohlad on kindlasti head diili teinud - enne sibulaid olid samas kohas noored pajud ja kilpjalad. Mägisibulate poolest ma nii kindel poleks, aga parem ikkagi pohlad kui talv potis, eks ole.

Terassi kõige päikeselisemal kohal oli kevadel tibatilluke lillepeenar, kus mõned nartsissid, kribud jaapani enelad ja päikesepõletuse saanud viigipuu.

See põhjast suurte puudega turvatud päikeseline lapike sobis ideaalselt mu viinamarjaprojektiga ja näis esmapilgul kergeltteostatav. Kuigi viigipuu langetas kõik lehed, siis ajas ta uinuvatest pungadest uued ja on nüüd potiga toas - rõõmus ja rohetab. Enelad istutasin ka pottidesse, nartsisssibulad korjasin üles, kuid viinamarjadele auku kaevama asudes lõi labidas kõlksuma - 5cm turba alt tuli kõigepealt välja vanniserv. Kaevates selgus, et vann ei olegi tervenisti turbaga kaetud - turvast oli vaid 10cm, edasi tuli juuretõkkekangas ja killustiku-savi segu. Kuna parasjagu oli kuivaperiood ja savi kivistunud, siis jäi see projekt mõneks ajaks toppama. Vihmaperioodi saabudes õnnestus ka vann tühjaks saada ja Kadakapapa abiga august välja tõsta. Siinkohal ma nüüd pretendeeriks suurima arheoloogilise aialeiu tiitlile :)

Kaevetööd olin aga paraku sunnitud jätkama, sest vanni all oli taas juuretõkkekangas, selle all killustiku-liivasegu ja üllatus-üllatus... muidugi veel järgmine kiht juuretõkkekangast. Eks see vann oli kunagi veesilmaks olnud ja alla äravooluks drenaaž rajatud. Kui ma oleks plaaninud siia istutada ükskõik mida muud, poleks ma neid kõiki kihte lahti harutanudki, aga ma olin osanud just selle tibatillukese lapikese terve aia pealt broneerida viinamarjadele, kes teatavasti tahaksid oma juured sügavale mulda ajada. Lõpuks olin ise vööni augus, aga välja kaevatud see juuretõke sai. Ja no nagu vene sõjaväes tuli kogu see auk ju taas kinni ajada.  Tegin siis lasanjet - paksem kiht turbamulda, õhuke kiht savi, paksem kiht turbamulda ja savipuru peale - ma isegi ei tea, mitu kihti seda lõpuks tuli, aga mitu päeva tegin, vahepeal torkasin viinamarjad ka auku ja neile kabedamat mulda külje alla. Katteks veel oksapurumultš. Selle lasanjetamise käigus õnnestus viinamarjadest tahapoole jääv väike platsike (endine vaibakloppimise koht) kuuskede poolt küljest üle poole meetri laiemaks kaevata - niiet pole halba heata. Unistustes võiks sellest saada kunagi kiigeplats. Kibuvitsad siin keskel torkan kevadel potti - need on heleroosad, täidisõielised ja hästi tugevalt lõhnavad - küll uue kodu leiavad!

Platsi nurgast kaheharulise pihlaka kõrvalt kuusekardinate taha metsa piiludes...

 ...näeb vahvat kivi otsas istuvat kuuske.

Aitab tänaseks küll.