Reedel Kadakapapa nagu möödaminnes uuris, et kas sel nädalavahetusel on siis Haaga käik plaanis. "Ohhoo, ta teab!" teenis Kadakapapa kõigepealt mõttes mitu plusspunkti. "Jaa, muidugi", ei saa ju sellist pakkumist käest lasta ja seda rododendronite õitsemise tipphetkel veel. Käesoleva postituse fotode arv lööb ilmselt pika puuga kõiki varasemaid kümmekonna aasta postitusi, aga kui arvestada, et pildistatav maa-ala on tervelt 8 hektarit, siis 3 klõpsu hektari kohta on ehk absoluutselt andestatav. Helsingis Lõuna-Haaga linnaosas asuva rodopargi vanimad igihaljad rodod on pärit Helsingi Ülikooli aretusprogrammist ja istutatud eelmise sajandi 70. aastatel (park asutatud 1975). Siit pargist on saanud tuule tiibadesse ka meil Eestis hästi edevad ja tugevad soome sordid nagu "Haaga", Helsinki University", "Mikkeli/St Michel", "P.M.A Tigerstedt", "Axel Tigerstedt", "Pekka", "Eino" ja "Mauritz". Professor Peter M.A Tigerstedti juhendamisel oli ühel hetkel Ülikooli kasvuhoonetes 14000 rodoistikut, kes sinna enam ära ei mahutunud ja oli vaja kuhugi maha istutada. Helsingi tollane peaaednik Pekka Jyrängö pakkus probleemi lahenduseks Laajasuo piirkonda Põhja-Helsingis, kuhu istutati korraga 3000 igihalja rodo taime. Veel tuhanded taimed läksid parkidesse üle Soome.
Auto tee serva parkinud, ei tekkinud küsimustki, kus rodopark võiks paikneda. Juba kaugelt avanes ebareaalne pilt kordades üle inimese pea kasvanud tohutult võimsatest rodopõõsastest. Ja siiani väga kõrgena tundunud rodopõõsad Mustikaaias kahanesid sama hetkega koolipoisikesteks.
Esmalt viis jalutuskäik meid hilisemate istutuste ehk heitlehiste rodode alale, kus ülevoolavale õieilule lisandus tõeline parfüümide bukett. Tõestasime ühtlasi, et pargikülastuse võib rahulikult ette võtta ka kõige püsimatute rüblikutega - pargi laudteed kulgevad mõnusalt risti-rästi ja vahelduseks nuusutada on väga äge. Hiljem pargist lahkumiseks tuli lausa mänguväljaku lubadus välja käia. Kollased rodod - kahjuks ei olnud põõsaste juures nimesilte ja kvartali kohta asetatud infotahvlid ei suutnud minu tähelepanu nimel piisavalt konkureerida rodode endi õiemerega.
Edasi siirdusime pargi vanemasse ossa, igihaljaste rodode juurde. Eks see ca 40 aastane mets päkapikutunde tekitas küll.
"Mul on vaja" listi lisandusid muidugi kõige kõrgemad sordid valgeõieline kirju südamikuga "P.M.A Tigerstedt" või heleroosade õitega "Pekka" (nimetatud kunagise Helsingi peaaedniku järgi).
11 kommentaari:
Vaatasin kohe mitu korda, need kõrged on ikka üle mõistuse. Ma arvan, et pilte oli pigem vähe kui palju :D Ilus
Imeilus park.Kui rododsid õitsemise ajal palju koos on on ikka võrratu vaatepilt ja milline lõhn veel seal võis olla.
Pilte on sellise imeise koha kohta ennem vähe,kui palju.Tundub,et seal pole külm õiepungi kahjustanud.
Eks pargis oli ka neid rodosid, mis õisesid tagasihoidlikumalt või üldse mitte. Tõenäoliselt sel aastal õierohkemad rodosordid on lihtsalt külmale sedavõrd vastupidavamad.
Sellises pargis jalutaks nagu võluaias - rodod on ühed mu järgmised lemmikuid peale roose. :)
Oh, tänu jagamise eest. Millised taimed!
Ma vaatasin ka mitu korda, sellised puud võiksid endal ju ka kasvada. Hinge jäid kinni see valge ja valge kirju südamikuga. Kas nad on Soomes ka müügil? Oh, kui saaks nad kuidagi endale ka. Ja kui siis mõnest sõnajalast puusõnajalg kasvaks, polegi midagi rohkemat vaja :D
Soome sortidest tulevikus st mitmekümne aasta plaanis kõrgemat puud oodata võib sortidest: Helsingin yliopisto, Mikkeli, Pekka ja P.M.A Tigerstedt. Neist valge kirju südamikuga on P.M.A Tigerstedt. Valgeõieline on Mikkeli/St Michel st algul on roosad õienupud ja õied, mis kirjelduse järgi lõpuks päris valgeteks õisikuteks saavad. Ülejäänud kaks on siis kuni õitsemise lõpuni roosad. Veel on valgeõieline Axel Tigerstedt st algul roosad pungad-õied muutuvad õitsemise edenedes valgeks, aga ta ei ole kõige jõulisema kasvuga. Müügil on Soome sorte nii Eestis kui Soomes, Eestis on hind üldiselt taskukohasem, Soomes jälle valik parem, st võiks vaadata, et mida leiab Eestist, siis sealt ära osta ja ülejäänud siis Soomest.
Imelised pildid ja muinasjutuline koht. Käisin seal paar aastat tagasi, aga sel aastal oletasin, et rododel pole kõige parem aasta ja jätsin vahele. Paistab, et vaatamist on siiski kuhjaga :)
Minu esimene käik Haaga parki oli tegelikult virtuaalne - Maris, sinu blogi kaudu :) Mu jaoks jätkus selgi aastal palju ahhetamist Haagal, aga usun, et mõnel soodsamal aastal võib vaatepilt olla veel vägevam, sest praegu oli päis palju ka neid igihaljaid põõsaid, kus polnud ühtki punga, õit või äraõitsenud õisikut. Ka aias mul sel aastal rodod ei õitsenud (ei ole Soomes aretatud sordid), sest pungad olid kevadeks kahjustunud. Nüüd püüan omalt poolt siia aeda istutada mõned Soome sordid, kellelt võiks õisi loota ka karmimate talvede järel.
Oi, vahva kuulda, et minu blogipostitus oli esimene kokkupuude Haaga pargiga :) Rododega oli mul sel aastal sama lugu - ei õitsenud. Sama olen ka soomekeelsetest aiablogidest lugenud, et õisi oli kas vähe või üldse mitte.
Mul ei ole ainsatki rodo ja suure tõenäosusega ei tule ka, aga selline park võtab ahhetama küll. Kõiki taimi ei peagi endale tahtma, on põhjust end mõnikord kodunt välja vedada ja mujale imetlema minna.
Postita kommentaar