See oli nüüd õige pikk talvepuhkus blogimisest, aga siin ta nüüd on - 2016 aasta esimene postitus. Kevad oli pikalt külm kõikjal, aga Mustikametsas võttis kirdesse vaatava mäekülje soojenemine veelgi kauem aega. Kuna talv oli ka keskmisest kurjem taimede vastu, siis esialgu tundus, et suur osa eelmise aasta istutustest on läinud kaduva teed. Õnneks on nüüd päev päevalt elusaid üllatusi tulnud ja kokkuvõttes need talvekahjud nii suured polegi. Muidu siin Soomes võrreldakse tänavust talve lausa 36 aasta taguse 1980.aasta kahjuderohke talvega ja roosikahjud pidid eriti suured olema. Mu kaks noorukest roosi alustasid mõlemad hilinemisega ja maapinnalt, aga on olemas ja selgelt roosid ise, mitte pookealuse kibuvitsad :) Kollaselehise ligustri hekk tuli talvest välja ilma igasuguste kahjustusteta, isegi võrsetipud ei külmunud - tore-tore, kasvab kiiremini majandusõue kompostrit varjama.
Ahjah, komposter ise tegi ka kena positiivse üllatuse - nimelt mahutas nagu naksti kogu me 6-liikmelise pere talvised toidujäätmed (kihiti sügisel riisutud lehtedega). Iseasi, palju ta talvel kompostis, aga kraam kokkupoole vajus ja alati mahtus järjekordne pangetäis sisse. Kui poleks näinud, ei usuks küll.
Jugapuude peenar on samuti tervenisti elu ja tervise juures. Mõni jugapuu sai veidi kannatada kesksuvisest ümberistutamisest, aga selleaastased uued kasvud on kõigil ilusad - niiet läks õnneks. Kirjulehine väike igihali lahkus 100% -liselt esimese talvega, aga see pole õnneks suur kaotus ja tänaseks on juba uued istikud oma kohal jugapuude ees.
Kui eelmisel sügisel kahtlesin, kas tulpe siia peenrale istutada sobiks, siis nüüd olen ülimalt rahul - ei tulnud ennem selle pealegi, et need elutoa ja köögi akendest nii hästi särada võiks.
Suur kallakpeenar, mis aasta tagasi veel üleni puuriitade ja võsa all oli, hakkab vaikselt peenra kuju võtma.
Meenutuseks sama vaade aasta tagasi.
Kuna nii järsul kallakul ei saa lihtsalt kogu platsi korraga läbi kaevata ja täis istutada, sest tõenäoliselt sõidaks see esimese korraliku vihmaga alla müüri peale ja üle selle, siis olen umbrohtusid eemaldanud vaid niipalju kui parasjagu uue püsiku või põõsa istutamiseks tarvis. Pealegi on raske ka tõmmata piiri, kes on umbrohi, kes mitte - kas tõmmata ülaseväljad üles või jätta, aga kõrge maasikas? Jänesekapsas? Kuna tegu on ikkagi looduslähedase metsaiaga, siis võivad nad kõik siin uute püsikute vahel kasvada, eriti kohas, kus igal juurekribalal on tähtis roll erosiooni tõkestamisel.
Praegu õitsevad peenras kobarhüatsindid ja suureleheline brunnera "Jack Frost", kohe alustavad laugud. Et püsikutega läheb õiteni veidi aega, siis sibullilled annavad uue peenra rajamisel tänuväärse värvilisa kohe.
Uus aiahooaeg on käima läinud - Eesti aiast sai toodud koorem kõrgekasvulisi püsikuid. Rododest uustulnukad - taga Helsingin Yliopisto suur põõsas tuli üle mere hea kaasblogija aiast, keskmine Mikkeli ootab oma laevareisi ja pisike roosaõieline Hellikki tahab siiasamasse mahaistutamist.
6 kommentaari:
Oo kui lahe metsaaed sul seal edenemas on! Puhas rõõm, et hästi talvitatud ka. Mina istutasin oma linnukasse ise jänesekapsast, nii ilus ju teine. Mul kallak veidi laugjam, aga kohati vaatan ka, et suurem vesi viiks pinnast allapoole. Vaja taimi lisada.
Oleks ainult vesi, aga vaatan, et ma ise oma keharaskusega viin ka pinnast allapoole - toksi või naelad tossule alla. Kõige järsematele ja kõrgematele kohtadele olengi püüdnud istutada selliseid püsikuid, kes tulevikus ise umbrohtu enda ümber varjutavad, et seda turnimist võimalikult vähe oleks.
Üritame aidata taimedega seda kallaku varisemist pidurdada. Kas Sa mõnda kohta veidi astanguid ei saaks tekitada, see pidurdaks ka vee allavoolu ja Sul endal ka kergem seal toimetada.
Aga vaade seal on ju imeilus.
Siia suurele kallakpeenrale ma lisaastangut ei planeerinud, sest kui seal väga agressiivselt labidat ei liiguta, siis usun, et pinnas sügavamalt on aastatega hästi paika vajunud ja kui palju ei torgi ega tallu, siis ei vaju iseenesest kuhugi. Alumise männi kohalt läheb piki kogu peenart "kaldakindlustus" ehk kunagisele peenrale kopsakatest munakividest kaldu laotud serv (olen tähele pannud, et sellist kalllakukindlustuse lahendust kasutatakse siin palju ja uue hoonestuse rajamisel tänapäevalgi), uuem betoonikividest kivimüür on aga hiljem selle ette lisaks laotud. Ka kolme männi juured ja kõrgemal kallaku ülaserval kasvavate ungari sirelite juured hoiavad pinnast, pealegi oleks lisamüüri põhja nii juurerikkas paigas väga kehv teha. Probleemiks on vaid kõige pealmine kiht okastest ja rohujääkidest kõdunenud pinnast, mille paigalhoidmise roll siis rohttaimedel lasub. Aga kui planeerin kõrgemale vähest hooldust vajavad taimed nt hostad,isehakanud sõnajalad,pinnakatjaiks kolhise luuderohu, ronihortensia, poolvarjulises kobarpead jm ja alla müüriserva abivajavad, siis ei tohiks see hilisem hooldamine väga keeruline olla.
Ilus ja huvitav väljakutse, metsast tunnen ma puudust ja ilmselt ei jätku mind sinnamaani kuni metsahakatusest mets saab :) Eks siis tuleb pisikeste varjupeenardega mängida. Jaksu Sulle sinna möllamiseks, tundub nii põnev :)
Mulle tundub, et su kommentaar bergeenia kohta on nagu rusikas silmaauku :)
Postita kommentaar