Vaataks õige, kuidas möödunud aastal meie aeda kolinud uustulnukad ja muidu külmahellemad vanad olijad talve üle elasid. Kõrval pildil jaapani ebaküdoonia õied - sel aastal tõotab head saaki ...mmm:PItaalia aarum tegi rõõmsa üllatuse. Ülemöödunud sügisel tippisin mulda 5 mugulat, eelmisel suvel näitas elumärki üks kidur leheke vaid ühest mugulast. Olin juba kindel, et ülejäänud mugulad läksid looja karja, kui äkisti sel kevadel pistsid kõik 5 mugulat nina mullast välja - igaühel mitu kirjutäpilist lehte, kusjuures neid erkkollaseid täppe ja rootsujooni aina lisandub.
"Väike, aga tubli!" tiitel läheb seemnest kasvatatud kanada juudapuudele - elasid kõik ilusti talve üle kõigest ühe (loe:ühe) kuuseoksa all muidu lagedal tuulisel alal.
Villase lodjapuu kirjulehine vorm, saadud vahetuskaubana Vahtrakeselt, on ilmatuma kenake ja kasvab jõudsalt.
Vana olija, kuid siiani väheste õitega esinenud kaunis ebaküdoonia "Elly Mossel" on sel aastal loobunud minimalistlikust stiilist ja hiilgab märksa külluslikumas õievahus kui tavaliselt. 
Buddleiagi oksad pidasid seekord külmale vastu.
Keerdoksaline punaselehine sarapuu, Poola päritolu, elas samuti talve kahjustusteta katmata kujul üle.
Sarvpuud langetasid lehed juba möödunud aasta suve lõpul, kuni selle nädalani ei paistnud neil mingit elumärki olevat, aga vot nüüd äkisti on väikesed pungad lehti pungitamas :) Siidpöörise puhmas on endiselt puhmas. Kaunis deutsia on igati asjalik - põõsatäis õisi peagi puhkemas. Rõõmsa üllatuse tegi musta leedri punalehine sort "Black Beauty" - igal aastal on ta lume-või mullapiirini külmunud, kuid sel aastal ei läinud külmaroaks juppigi. Ehk oli asjaks, et tal suve lõpul oksi tõsiselt kärpisin.
Külmaroaks läks luuderohi, kuigi kevadel näis veel elus, tõrvikliiliad katuse all, kuigi eelmise talve pidasid tillukesed seemikud vastu, vialii priimula, kuigi miski kribal veel hingitseb, üks ussuuri pirnipuu, kuigi teine on alles, paar kirsiistikut hekireast, fuksia fuchsia magellanica kõik kaetult õues talvitunud taimed, kuigi seemnemaailma leht lubas, et saab õues kasvatada. Kui nimetatud taimede puhul oligi arvata, et ega neist asja saa, siis kõige rohkem on mul kahju pisikesest robiiniavõsust, kes talveunest enam ei ärganud. Teda ma tahaks kangesti jälle katsetada.
7 kommentaari:
Minul ka Vahtrakeselt saadud kirjuleheline lodjapuutitt kodus kasvamas ja ka kenasti elas talve üle.
Ja Black Beauty talvitus mul kenasti kadudeta. Ainuke, mis kõvasti pihta sai, oli punaselehine parukapuu - aga taastub juba. Ja üks tamariskidest läks välja, teine hakkas kenasti ajama. Kusjuures kummaline on see, et tamariskid on eelnevad talved kenasti üle elanud ja nüüd seekord sellise pehme talvega ei talvitunud. Ja äädikapuud lähevad see kevade väga visalt lehte.
Oli päris mahe talv jah. Mulgi enamik taimi igati korras.
Aga kuidas Sul see plataanide külv tookord siis lõppes?
Et luuderohi siis ikkagi läks välja. Kahju :o( , muidugi on ka teistest kahju, kes alla andsid.
Minul läksid punaselehelise ja roosaõielise toominga (hetkel nime ei mäletagi) ladvad millegipärast välja. Teda ma küll külmakartlikuks ei pidanud. Parukapuu ajab ka alles tüve altotsast uusi hiirekõrvu, oksad kõik kuivanud. Ja liiv-kirsipuud tundusid hiljuti veel täiesti surnud olevat, aga esmaspäeval niites neist mööda vurades tundus nagu tüve allosas midagi olevat. Vaatan täna kohe üle.
Noh, aga suurim kadu olid siiski 6-7 suurt kadakat. Ei teagi, kas süüdistada seda talve, mõnda haigust või midagi muud. Paar suuremat oksa küll murdusid lume all, aga enamus vaid kooldusid ja suurima murdumishaavaga puust on pool tegelikult ilusasti elus, samas kui täiesti murdumata puud olid hiliskevadeks täiesti krõbekuivad (nii, et okkad ei jõudnud enne kollasekski minna).
Vahtrake on tublit tööd teinud ja oma vahvaid taimetittesid mööda Eestimaad levitanud.
Ega jah alati ei olegi ilmselget põhjust, miks mõni taim talve üle ei ela. Punaselehisel toomingal läksid ka mul ladvad. Kadakatest on selline käitumine küll imelik, nende puhul vaevalt keegi altpoolt muldagi pahandust teeks.
Plataanidega on nii, et neid ei ole - ühtki seemet ei tärganud.
Alati on kahju kui midagi välja läheb, isegi siis kui on ette teada, et mõni taim meil kasvama ei hakka. Imelik, mul robiinia kasvab talle nii ebasobival kohal, tuulte ja külmade käes avatud kohal. Kasvab, annab võsa ja õitseb juba palju aastaid. Ta on küll kord ära külmunud, aga kui me ta maani maha lõikasime, taastus mõne nädalaga. Need toominga kasvud- kas ei jõudnud puituda või oli tegu mingi kahjuriga?
Kas te kolhise luuderohtu pole proovinud kasvatada? on täiesti külmakindel kui kasvatada pinnakatjana.
Aga see lodjapuuke on küll üks iludus:)
Robiinia oli sügisel 15cm pikkune noor võsu. Kuigi ta oli kuuseokstega kaetud, oli peenike võsu iseseivaks eluks ehk liiga habras alles. Aga usun, et kui kunagi uuesti katsetan, on lootust et kasvama saab, vbl peaksin juba pisut suurema võsu hankima. Toomingas oli mul väga noor ja pisike istik, tõenäoliselt ei jüudnud puituda - võrgenkoid või muid kahjureid ei olnud. Kolhise luuderohtu pole katsetanud - ega see külma nahka läinud luuderohi oligi üks kaasa õhutusel hetkeemotsioonist kantud ost Poolast, pole mul head kohtagi talle - too istik sai pajuvõsa alla istutatud, aga seal kuivaprobleemid ka.
Meil on varased öökülmad ja hilised öökülmad alati esinenud ja sellepärast ei ole õnne olnud ei budleiade ega viali priimulatega. Varsti ikka hävivad. Küll aga on kenasti vastu pidanud itaalia aarum, kes on talvitunud ühe korra paksu lume all ja kaks talve pehmemates oludes. Vana stagnaaegne jaapani ebaküdoonia õitseb ja viljub olenemata talvete iseloomust pea iga aasta rikkalikult. Luuderohi elas ka lumede all täitsa kenasti, aga ronima lasta ei saanud, lume peale jäänud osa hävis kohe. Väga kaunis sarapuu.:)
Postita kommentaar