Kaunid Eesti aiad

Nagu ikka satuvad igasugu head asjad üksteise otsa - nii jäi mööduvasse nädalavahetusse kohe mitu aiareisi. Reede oli tõeline maratonipäev - koos rakverelastest aiahuvilistega külastasime Karla küla  kõiki 4 aiandustalu.

Pika ja väärika ajalooga perekond Kivistike elulõnga-ja viinamarjatalu värvikad elulõngaread võtsid pea kirjuks ja lõpuks sai minu lemmikuks hoopis valge suureõieline elulõng Arctic Queen.

Ahvatlevad viinamarjaread kasvuhoones, kus taimede talvekindlus ja muud omadused on  aastatepikkuse jälgimise all. Mis nii viga omagi koduaeda uusi viinamarjaistikuid soetada!

Mustikaaia viinamarjakasvatuse alustalaks saavad Roogojalt soetatud lätlaste Guna (alloleval pildil) ja Tiilt pärit kanadalaste Summersweet.

Roogojalt üle tee asub noorem sõsar Roosoja talu. Talunime sümboliseeriv kividest tehisoja pinnakatteroosidega.

Punane roosisülem tagapool on toestamata roniroos - tore näha, et mu uus aianduslik kavatsus juba kuskil töötab. Ka küttis Roosoja külastus mu senist huvi Taanis aretatud Renaissance sarja uusantiikrooside vastu. Kollane Bella Renaissance koduaia peenras on tugev, lopsakas ja kõige uhkemalt õitsev roosipõõsas, Clair Renaissance Roosojal ei jätnud samuti kedagi külmaks.

Pergolale ühendatud roosid ja väikeseõieline elulõng.

Kolmas külastatud talu Sadevälja pakkus eelmistest enam eriilmelisi aiavaateid, pildistamine unus päris. Siin üks vaade oliivisalu meenutavale astelpajualale üle kaarsilla.

Sadeväljalt tõin koju tegelikult vist selle hooaja kõige lahedama leiu - mandžuuria vahtra. Vahtra noored võrsed on punased, liitlehtedes võib ainult teadja aimata sarnasust vahtraga.

Tegelikult on Eesti aia pargiala puude mõttes täis, mis täis ja siia juurdelitsumine käiks algselt kavandatud plaani arvelt, aga mõte juba liigub - ilmselt tuleb väike vangerdamine ja küll me uue kaunitari ka ära mahutame. Üks väärt sordinimi sai ka samast talust pihta pandud - perfektse kera kujuga madalakasvuline hapukirsipuu Turgenevka, mis kannab maitsvaid ja poollahtise luuseemnega kirsse, on meil just puudu veel. Viimase talu, Tõnise puukooli, ajaks oli muutlikust ilmast tingitud üha tugevnev peavalu juba sedavõrd paisunud, et lihtsalt jalutasin laia põõsavaliku vahel ringi ja mõtlesin, et tulen siia tagasi sel päeval, kui tõsisemalt pargiala põõsarindega tegelema hakkan.

Lappinud õhtul peavalu ibukaga, olin järgmisel hommikul kõpsti Futu juures platsis, et tema viimaste aastate maastikuehituseprojektid kohapeal elusuuruses üle vaadata. Futu aeda on tõsiselt vallutama asunud kribud ja kivid ja ma saan sellest täiesti aru - lähedalt vaadeldavad maalid peavadki ju olema detailsema mustriga ja mägisibula kireva värvivalikuga annab peeneid mustreid joonistada küll. Muidugi oli seal palju enamat kui ainult mägisibulad - tundus, et pea igas perekonnas on mõni tibatibatilluke kääbik olemas ning Futu on selle laiast maailmast üles leidnud ja oma aeda purjetanud. Minu kohalejõudes käisid aias väljakaevamised - kui ma ühe suure pakkumisel oleva astilbepuhma juures julgesin väljendada kahevahelolekut sõnadega ... eee, kui siis väikse jupikese..., siis maandus tohutusuur puhmas terves tükis kilekotti. Seega võtsin õppust ja kui edasi läks liiliate kaevamiseks, lasin kärmelt aia teise otsa jalga. Aga Futu tuli varsti ka sinna järgi, mis lõppes ikkagi sellega, et kodus koukisin käekotist välja veel kaheksa uut mägisibulat. Õnneks siirdusime peagi järgmisse aeda  - Kivi-Lillemäe tallu.

Ju oli mägisibulatega juba tõsine soojendus tehtud, igatahes loodusliku ja loomuliku muljega mägisibulaala oli Kivi-Lillemäel üks mu lemmikuid.

Tore punaste täppidega mägisibul (fotol paremal all nurgas) kolib nüüd minugi paeterrassile.

Siidine ja veatu muru,

ja värvide mäng õiteta.

Või no peaaegu õiteta - alloleval pildil on lähemalt tore tume-tumepunaste õiepungadega pune.

Hostaarium. Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et kollane särab varjus rohkemgi kui valge?

 Igatahes sai mu hostaala täiendust uue kollase Rainforest Sunrise näol. Rõõm oli näha, et sel hooajal Mustikaaeda tee leidnud oksapurumultš hakkab ka siin hostaala katma.

Suur tänu tublidele, kes aiareiside korraldamise enda kanda võtsid ja suur tänu külastatud aedade peremeestele, kel on jätkunud entusiasmi rajada imetlustväärt aiad ja lahkust neid külalistega jagada.