teisipäev, mai 05, 2009

Puhkus - tõsine töö

Nonii, juba teist päeva olen puhkusel - korraline, 2 nädalat. Tänaseks on kaks päeva puhatud ja ausõna - enam ei jaksa! See nõuab ikka raudset tervist ja eelnevat trenni! Juba nädalavahetusel ehk siis vahetult enne puhkuse algust suutsin näo ja käed korralikult ära kõrvetada. Selge see, kui oled pika talve istunud paksu kivimaja hämaras katusekambris töölaua taga ja omandanud olematu, valgusepuuduses arenenud idu karva jume, ei ole mõistlik kohe hommikul õue päikese kätte ronida ja end sinna unustadagi. Järgmisel päeval oli dilemma, kas tõmmata sukk pähe ja mängida peenra vahel pangaröövlit või jääda esialgu tuppa. Ma valisin muidugi kolmanda variandi - lootuses, et ehk päike kasvuhoones ei võta, tegin suurema istutuspäeva seal - tomatid, paprikad ja paar füüsalit said mulda.

Jajaa, istutusviirus, mis mööda Eestimaad möllab, on ka siia jõudnud - ikka kassetist potti ja potist suuremasse potti ja potist peenrale ja peenralt peenrale ja isegi peenralt potti. Ma mõtlen, et kui see Rohevahetus sel aastal juba meie kanti tuleb, siis võiks sinna asja teha küll. Raske on otsustada, mida ja palju kaasa võtta - et jumala pärast mind minu oma tuustidega koju tagasi ei saadetaks! Esialgu panin potti pajulehist enelat, kuradipuud, monardat, tähkjat liatrist, kukekannust, virgiinia tonditupikut jmt. Eks siis juuni alul Kuusalu külas ole näha, kas kellegi millegi vastu huvi on.


Aed on üldiselt sellises seisus, et ei tea kuhu suunda tormata - lillepeenrad, köögiviljamaa, kasvuhoone, istikute ettekasvatus rõdul - kõigega oleks vaja tegeleda kohe ja praegu. Samas on viimastel päevadel miskit ära tehtud ka - pool köögiviljamaad on ette valmistatud hilisemate istutuste tarbeks, mulda on külvatud porgand, redis, salat, naeris, peet, nuikapsas ja herneid. Herneid tuleks muidugi juurde külvata ja hilist porgandit ka. Sibulad said tipitud juba varem.

Rõdu rohelised read on ka juba hõredamad - muist potitaimedest kolis kasvuhoonesse tomatite külje alla. Ahjah, leidsin sel aastal põneva füüsali seemet - taime kõrguseks lubatakse vaid 30cm ja tõsi taimed juba õitsevad, esimesed viljadki küljes, ise vaevu 20cm kõrged.

Lilli külvasin sel aastal tagasihoidlikult - valge siilikübar, punane ja roosa idamagun, mõõl ja hoopesi heleenium. Neile kõigile on mul peenardes juba kohad kavandatud, seega ei mingeid hetkeemotsioonidest ajendatud külvikarpide laviine sel aastal. Ja kuhu neid kõiki pannagi oleks - lilleaia laiendamine ei tule praegu töö kõrvalt kõne alla.

Natuke õisi ka - krookused.
Võrkiiris, mille olemasolust mul aimugi polnud - ju ma siis sügisel tippsin neid mulda. Aga ma kujutasin ette, et võrkiiriste õied ikka tiba suuremad on - pildil nagu ongi, aga tegelikkuses sihukesed kribud. Priimulad ei oota, mõni õis oli vist lume allgi lahti.


Suureleheline brunnera

Roosa hanerohi, mis minu päikeselises aias eriti roosa ei olegi. Kortermaja põhjaküljel männi varjus, kust ma ta oma aeda tõin, on samast taimest moodustunud uhke beebiroosa väli.

Söödav kuslapuu on ka õisi täis - temast on väga kena, et pikalt õitseb - nii võib küll öökülm mõned õied võtta, aga päris saagita ei jää kunagi. Muide, päike vist võtab ikka kasvuhoones ka. Õnneks oli eile-täna kohati pisut pilvisem ja näolihaseid annab juba liigutada. Aga see-eest oli ka tuulisem ja nüüd on peavalu ning kurk ka haige, lihastest pole mõtet rääkidagi, eks te ise tea. Igatahes mina vajan nüüd puhkusest puhkust ja olen juba täitsa nõus järgmised päevad ja mõned tuhanded kilomeetrid autoistmel veetma. Suuri reisuplaane pole, aga Lõuna - Poola jäi eelmisest kevadest hinge, ka Tshehhi on sealkandis, võib olla Saksamaa, kaugemale igatahes ei lähe.

Ahjah, kui te mõistatasite, et mis rohelised makaronid seal esimesel fotol on, siis see on murulaugupuhmas. Ah et näritud? No kui sa ikka oled esimene söödav roheline kraam aias, siis sind ka ära süüakse, eks ole:) Järgmine ohver las kosub veel - saab koogi suurema!

reede, aprill 24, 2009

Ülaste õitsemise aegu


Päevad on mõnusalt soojaks läinud - päikest naudib nii inimene kui ka loomapere. Koidikul, kui maa alles härmas ja veel helgib jääkirmetis, alustab oma valjuhäälset mokalaata linnupere. Päeva edenedes jõuab soojus puudeladvust alla maale ja veele. Ülased pakivad oma õie valla. Elu näib muretu ja ilus - linnud liuglevad kevadiselt sini-sinise taeva all ja konnapere koguneb tiigis. Kõrgehäälsele siuts-säutsule ja trillerdusele lisandub konnapapade madal jorisev tämber. Konni on palju, õige palju, kohe päris palju - iga päikeses helkiv kühmuke siin tiigivees on hr või pr konn.

Kõik olekski parimas korras, aga paraku on kahe vee vahel asfalttee. Tee on pikalt sirge ja kiirused suured. Teeületus on loterii - loterii elu ja surma peale. Loterii, kus piletit võtmata jätta ei saa - konnaisandate meelitav kurguhääl teisel pool teed ei jäta valikut. Õnnelikud on need, kel õnnestus tabada autovaba hetk. Õnnelikud on need, kelle ees auto peatub. Õnnelikud on need, keda aidatakse turvaliselt üle tee.
Aga mitte kõigil ei lähe nii hästi - hoolimata ajutisest kiirusepiirangust ja hoiatussiltidest ei aeglusta käiku mitte iga mööduv auto...


See teejupp, mida konnad massiliselt ületavad on tavaliselt mõnikümmend meetrit, see aeg vaid üürike paar nädalat. Võtkem siis autoroolis konnarände kohtades hoogu maha ja laseme nõrgema üle tee! On ju ajaline kaotus tühine võrreldes konnakoorikontserdist saadava elamusega.

kolmapäev, aprill 08, 2009

Poriaja iluandjad...

ehk igihaljad püsik-pinnakatjad on esimesed, kes lume sulamise järel istutusaladel silma rõõmustavad. Kuigi täna hakkasid siis lõpuks ka minu aia lumikellukesed õitsema, on muidu õievaesel ajal iga roheline tuust asjaks peenart ilmestamas.

Olgu need siis kõrrelised või akakapsas...

arendsi kivirik...
tiarell...
helmikpöörised...
kirjuleheline hanerohi...
või suisa isuäratavalt värske väljanägemisega tipmine puksrohi.
Muide, praegu, kus maa juba poolenisti sulanud, on ülimalt mõistlik aeg ka saagikoristuseks. Maapirnid tunduvad kevadel märksa väärtuslikum kraam, kui sügisel, kus aed heast-paremast söögikraamist niigi lookas.
Maapirnist ehk topinamburist saab maitsva püreesupi. Mina keedan maapirnid esialgu koorimata kujul potis ära, siis tuleb koor kergesti lahti. Edasi panen patta lihapuljongi - seda on lihtne külmikust võtta, kui teil peaks samasugune kuldaväärt meespool olema, kes regulaarselt iga nädal puljongi valmis keedab:). Lisaks puljongile lähevad patta porgandid, maapirnid, maitseained, tiba suitsusinki ja vahetult enne poti eemaldamist tulelt kukeseentega merevaik. Püreestan saumiksriga ja valmis ta ongi! Värske basiilikulehekese asemel eelistaksin küll tilli, aga no mis teha - tillihooaeg ei ole meil veel käes. Iseäranis hää toit hetkel minusugusele dieedipidajale, kes talve läbi laua taga istudes omale liigselt kilod külge töötanud.

kolmapäev, märts 18, 2009

Unistades kevadest...

On päevi, mil taevakaarel üha kõrgemale kerkiv päike toidab lootust peagi saabuvast kevadest ja paraku on ka päevi, mil sajab taas paksu laia lund ning kevad tundub alles kaugel kaugel mägede taga.
Õnneks aiahullu hinge talv ära petta ei suuda - pikemad päevad, tilkuvad räästad, punnitavad pungad annavad märku, et külm on minemas.

Mõnus on õhtul töölt tulles sajusel teel jää- ja lumerööbastes liuelnuna istuda köögi laua taga ja vaadata, kuidas jälle üks uus õrn õis on oma pungast välja pugenud.

Õied vaasis annavad tunnistust, et sellekevadine viljapuude lõikus on tehtud - ega suurt lõigata olnudki, sest puud ise alles noored ja lõigatud on neid siiani igal aastal.

Esimesed külvid edenevad - piprad-paprikad-tomatid tuli juba ringi pikeerida. Ainult füüsalid on sel aastal kooooole laisad, panin isegi uue laari seemneid mulda, juhuks kui esimene külv päris äparduda kavatseb.
Ühtlasi kolisid taimepojad kütteta verandale - seal neil hea aknast välja vaadata ja endid päikese poole sirutada.

Ainult toalilledega mul asjad ei edene - keda küpsetab põrandaküte, kelle tapan mina ise. Potis lill on justkui puuris loom, kes tahab pidevat hoolitsemist ja poputamist. Sõnajalg jääb iga pesuga üha hõredamaks - peale vannitamist on kindel mats, et veerand lehtedest on murdunud ja tuleb ära lõigata. Aru mai saa, kuidas te oma uhkeid sõnajalgu kadudeta puhastate?!

Palm, tegelinski, ei viitsi oma oma 2-3m lehti püsti hoida ja ajab need horisontaali laiali ja siis me muudkui trambime-nühime-hõõrume neil seljas. Olen varemalt püüdnud ka tugikeppe panna, aga paraku need ei püsi nii raskete lehtede surve all sugugi püsti.

Ei, kevad ei ole enam kaugel, ta on päris siinsamas - akna taga räästalt solpsatavas veetilgas, päikeselise päeva linnusädinas, valges õiekeses köögilaual...

pühapäev, veebruar 22, 2009

Valmis olla! Start!

Ma tean küll, et paljudel on uus aiahooaeg juba ammu alanud ja esimesed külvidki tärganud. Mul on see asi sel aastal pisut venima jäänud.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean tunnistama, et kuni tänaseni polnud ma mitu kuud isegi all aias käinud. Veelgi enam - need olid kuud, kus ei enne tööpäeva algust ega peale lõppu aeda isegi ei näinud. Mis ma siis kogu selle aja tegin? Esimesena meenub töö, siis töö ja veelkord töö. Pere muidugi ka, aga see on niikuinii minu elu lahutamatu osa. Korra tekkis juba reaalne lootus, et saan kevade ja suve tööst vabaks, isegi ponnistasin selle nimel, aga paraku uhas koondamislaine minust mööda. Jättes mulle vaid senisest suurema töökoormuse, vastutuse ja kahjutasuks ka pisut kopsakama palga. Põhimõtteliselt olen ma olukorraga leppinud, välja arvatud asjaoluga, et meie üksusele süllekukkunud ebaõnn ehk ajutiselt ametisse määratud uus boss keeldub juhi kohuseid täitmast ja jagab oma allkirju ainult miski salapärase kvoodi alusel, mis on kõvasti kärbitum kui EL kala-või piimakvoot. Aga muidu on töö vahva! Nädala alul käisin nt. plehku pannud oja otsimas - oli teine keskkonnaregistris ilusti paigas, aga maamõõtja plaani pealt miskipärast vehkat teinud. Käisin siis lumes sumpamas ja leidsin, et ojasäng oli oma koha peal täitsa olemas, ainult vesi oli parasjagu ära voolanud. Ja kirsimarjaks koogi peal on hetked, mil on võimalus piiluda sinna, kuhu iga päev niisama ei satu - jaanuari lõpus käisime K.-ga mitmel korra keldreis kontrollimas, kas ja kus ja kes nahkhiirtest on omale turvalise talvekorteri leidnud. Igavesed kondiväänajad on nad küll - vaevu poolesentimeetrisesse prakku suudavad end kokku pakkida!

Viimastel nädalatel on aga tekkinud mulje, et päevad oleks juba justkui tüki maad pikemad ja valgemad ning miski müstiline kihk suunab üha sagedamini mõtteid aiateemadele. Isegi natuke rohkem kui ainult mõtteid - köögiviljaseemned ja mullavaru tarisin juba ülemöödunud nädalal Seemist koju. Ja täna sai siis lõpuks uuele aiahooajale avastart antud!
Hambaork on üks ütlemata kasulik multifunktsionaalne vidin. Pildil paistab paprikaseemne külv orgitehnikas.
Mulda läksid varsseller ja basiilikud - punane ja siis see klassikaline suureleheline roheline. Olen aastate jooksul mitmeid basiilikuid proovinud - kitsaste lehtedega tai basiilikut ja sidrunilõhnalist sidrunbasiilikut ja neil kõigil on omad maitsenüansid, aga üks on kindel - suureleheline roheline, seekord "Sweet Green" on hädavajalik, iseäranis värskelt tarbimiseks, ülejäänud sordid võivad olla lisaks. Samas punaselehelise "Dark Opal" seemned lõhnasid õige tugeva aroomiga, mis annab lootust, et sest võib saada asjalik sort just talvevaru kuivatamiseks. Mulda said veel piprad ja paprikad ja peruu füüsalid. Viimaseid siis kaks sorti - leidsin sel aastal poest füüsali, mille pakil lubatakse kõrguseks vaid 30cm. Arvestades, et meetrine sort kasvab mul alati üle 1,5m, siis oleks poolemeetrine ju igati asjalik- saaks talle saagi kiirendamiseks isegi kattelooritunneli peale panna. No ja siis mõned tomatid külvasin. Üldiselt ma nii vara tomateid ei külva, aga seekord oli mul paar kingituseks saadud seemnepakki - väga põneva kujuga viljad, kuid paraku soojemast kliimast pärit ja pikema kasvuajaga sordid.
Algus on siis igatahes tehtud! Mde, mul on sel aastal lausa kuninglikud tingimused külvitöödeks - talveks sisse toodud aiamööbel sauna eesruumi akna all on selleks justkui loodud. Ei mingit põlve otsas nokitsemist või köögilaua muldamist!
Nüüd ei jää muud üle, kui oodata tärkavat kevadet ja seniks nautida viimaseid talvemõnusid. Ega see talverõõmude nautimine ehk suusatamine kerge lõbu ole - katsu sa kõik need kepid ja suusad liikuma panna, aga kahe mehel nõul ja jõul laabub kõik!

esmaspäev, november 24, 2008

Labidas, lumi ja potisinised küünlad

23.11.08 12.00 Elekter lahkub. Iseenesest polegi miskit hullu - me olime ju valmistunud. Küünlad olid välja otsitud, joogivesi valmis varutud ja küttepuud toas. Kui meilt lahkub elekter, saab kinnisvarakeeli meie kõigi mugavustega majast kõigi mugavusteta maamaja. See-eest aga palju õdusam koht. Ahjukolde ühes servas tantsib tuleleek ja teises podiseb supp. Ahju ees kaussides sulab WC-loputusvesi. Ilus vaikne õhtu, kui just väljas lõõtsuv tuul välja arvata.

23.11.08 17.00 Mees koos vanema piigaga otsustavad maanteele kukkunud kuuske pooleks saagima minna...et keegi olematus nähtavuses sisse ei sõidaks. Maanteeni nad ei jõua - pisut enne jääb dziip meie sissesõiduteele kinni, jalutavad koju tagasi...

23.11.08 18.00 Kõht sooja suppi täis, lähevad uuele katsele, st. autot välja kaevama. saavad hakkama, aga kuuse on selle aja peale juba keegi teine kõrvaldanud.
24.11.08 02.00 Kesk suurt vaikust saabub elekter ... suure tuleshow ja käraga - pool majatäit lampe löövad valgeks, külmkapp pistab piiksuma, pesumasinad undama. Ahju ligi kokku lükatud elutoa diivanitel magavad lapsed ärkavad mõmisedes üles ja ei nõustu sellises "lärmis" edasi magama. Ok, saavad nad kõik oma tubadesse laiali kolitud ja taas magama pandud.
24.11.08 06.30 Hommik on tuulevaikne. Asume võitlusse hangedega - neid siin jagub. Tuul on klindijalamile ohtralt lund kokku tassinud - alles eile oli siin meie sissesõidutee. 150m jalgrada saab labidaga sisse võetud, autosid aga labidaga tsivilisatsiooni tagasi ei too. Õhtul maantee äärde jäetud dziip osutub tarviliseks varaks - viib nurinata ühe lapse koolitranspordi peale, teise lasteaeda. kolmas saab teeotsast miski külatranspordi peale.

24.11.08 09.00 Sahaga traktori leidmine õnnestub üllatavalt kiiresti, tee on lahti! Isegi kohaliku tähtsusega maanteelt on lumekoristus üle käinud. Enne tööle siirdumist istume mehega hetkeks köögilaua taha end tassikese hommikukohviga premeerima. Õnnelike ja rahulolevatena... kuniks heliseb telefon. Selgub, et kool ei võtnud lapsi vastu, vee ja elektrijama - poiss tuuakse koju tagasi. Ka vanema tüdruku koolipäev ei kesta kaua.

24.11.08 10.00 Mina suundun vapralt töö poole, pärast kahevahel olekut otsustan igaks juhuks dziibi kasuks. Mis sest, et selle mootoririhm on viimase vindi peal ja pole päris kindel kaugele sellega jõuab. Jõuab päris kaugele. Sõiduautoga oleks maksimum 5 km jõudnud, siis oleks lumevaaludes sõit otsa saanud. Dziibiga jõuab kaugemale. Valla piiril saab tee otsa...keset maanteed - edasi läheb vaid kaks rattajälge. Mina rühin ka edasi - õnneks vastutulijaid ei ole. Jõuan tööle. Kedagi ega midagi ei ole, sealhulgas ei elektrit, kütet ega levi. Ilma elektrita pole arvutit ja arvutita tööd ka. Kella ühene koosolek tuleks ilma elektrita isegi kõne alla, aga üksi ajurünnakut pidada oleks veits kentsakas.
Keeran auto ringi ja sõidan kodu poole tagasi. Teel põikan poest läbi - eelmisel õhtul olid küünlad suur kuluartikkel ja varude täiendamine ei tee paha. Jään poodi hiljaks - enamik küünlaid on ära ostetud, järel vaid mitmes mõõdus potisiniseid, võtan siis neid. Tee peal püüan nii Kotka kui Kolga bensukast bensiini võtta, aga kumbki ilma elektrita ei tööta. Tühja kah, tuli veel ei põle.

24.11.08 19.00 Viime dziibi mehaaniku juurde, mootoririhm pidas vastu, aga rohkem ei riski. Homme lähen sõiduautoga tööle... ringiga, suure ringiga - tõenäoliselt mööda Peterburi maanteed.

laupäev, november 01, 2008

1. november

Kui eelmisel aastal joonistas külm juba 14 oktoobril härmatisemustreid, siis sel aastal saabus november veel päris soojalt. Igaks juhuks muldasin täna roosid ära, buddleiad muidugi unustasin, aga nood ongi oma lopsakuses üsna ligipääsmatud. Üles said võetud viimased kaalikad, nuikapsad, korjatud brokkoleid, põldube, kasvukast tomateid ja puu alt õunu. Ülejäänud osa päevast kulus seetõttu muidugi köögiviljade kuubikuteks lõikamisele ja kilekottidesse pakkimisele. Mu viimane leiutis on sügavkülmutatud kastmesegud nt. magushapu kastme jaoks kombinatsioon - õun, tomat, nuikapsas.
Aga aed on veel ilus, eriti päikeselistel hetkedel.
Osad sügisastrid on õitsemise lõpetanud, aga mitu puhmast on alles täies hiilguses.
Kuradipuu on küll langetanud lehed, kuid ähvardavalt ogalised tüved on omamoodi vahvad.
Taevas oli täna kohati nii tume-tume, nagu olnuks seal tonnideviisi vett või lund kohe alla sadamas, aga paar tiba oli kõik, mis sealt tuli. Tore, sest palju sai tehtud ja homme võib süümekaid tundmata jalad seinale visata :)